Kalmistule sobivad okaspuud

Kuusk

Harilik kuusk 'Little Gem' – kompaktne, aretatud Luual, aastakasv väga väike, jätab sordi madalaks, aeglasekasvuliseks, pole mõtet kärpida. Pole ohtu, et lumi teda kahjustaks, kuna ta on nii tiheda kasvuga.

'Luua Pärl' – mida pikem okas, sea pikem aastane kasv, seda võiks küll kärpda.

'Luua' – tugevat lõikust vajav.

'Hiiumaa' ja 'Compa' – tihedad ja madalad.

'Tabulaeformis' – suuremal platsil koos lõikamisega, läheb laiaks kätte ära.

'Päsmas' – kõrgem kui teised, ka suuremal platsil.

'Inversa' – leinavorm, mõjub hästi ja väga ilusana. Neid saab hästi kärpida ja lõigata. Kui oksad hakkavad mööda maad roomama, siis võiks pinnas olla liivane, et ei tekiks seenhaigusi ja kahjustusi

'Cupressina' – kannatab pügamist, aga kõrgus läheb väga suureks.

'Remontii' või 'Barry'  – tipu võib maha lõigata, see soodustab tihenemist, alt läheb laiaks, võib ka sealt kärpida.

Kanada kuusk 'Conica' – armastab valgust, aga on tundlik kevadpäikese suhtes, pikemas perspektiivis nõuavad rohkem ruumi. Taastub väga aeglaselt, aastane juurdekasv 1 cm.

Haljastuses on kasutusel veel Serbia kuusk, sort 'Nana', oleneb millisest kloonist ta on tulnud, see võib olla väga erinev, Luual kasvas 7 m kõrguseks, et väga ei soovita.

 

Kadakas

Pind peab olema kruusane, kerge ja hea õhuliikuvusega.

'Hibernica' – taastub ühe aastaga lumekahjustusest, vastupidav külmale. Võib kinni sisuda, et vältida lumekahjustusi, võib juhtuda, et murdub oks ära kuna teravnurga all. Meie kliima nö raudvara.

'Arnold' – üsna tundlik Eesti kliimas vähemalt, varjutada tuleb.

'Compressa' – Eesti tingimustes ei ole väga hea, kliima kõikumine avaldab suurt kahju.

Kaljukadakas – kui lähevad koledaks, viska pangetäis või kaks liiva alla

Mida hallima, jäigema, kitsema okkaga, seda enam valgust taim tahab. Varjus vajub ära, läheb hõredaks, seenhaigused tekivad.

Kaljukadakas 'Sentinel' – päikese suhtes tundlikum, läheb 1,5 m laiaks Eestis, trimmitakse mujal maailmas, aastakasvud on nii pikad lihtsalt. Talveks kinni siduda.

Roomav kadakas – tuleb piirata ja pügada.

Roomav kadakas 'Blue Alps' – püsib madalana, võib pügada, ei ole kiire kasvuga.

Roomav kadakas 'Wiltonii' – pole väga aeglase kasvuga, püsib ilus, katab kiiresti.

 

Elupuu

Kitsavõralised ja terava nurga all hargnevad sordid võivad samuti murduda, seega võiks siduda sellised sordid kinni, kõrged spiraalselt, keravormid võrguga katta, kasutada võib näteks linnuvõrk, võib ka lund kühveldada võra sisse. Pudetõve vältimiseks, puude sisemisi okkaid tuleb puhastada ja võra alust puhastada. Tilt’i kasutatakse pudetõve raviks taimakaitsetunnistusega või käsimüügis Dithane. Enne pritsimist kõik haiged okkad kokku ja pritsida kinnastatud kätega nii, et kõik tilgub ja ka võra alune. Elupuude juurestik on pinnalähedane, juurte läbikaevamine. Eestis talvekindel, juurestik ei talu läbikuivamist, koduaedades soovitatakse sügisel kasta. Kuiva pinda ta nii hästi ei sobiks. Tihti tehakse see viga, et lastakse kasvada ja siis pügatakse, teda võib üsna varakult hakata pügama, see soodustab tema hargnemist ja kompaktsust, pügada oleks hea kerge kaldega alt laiem, et valgus jõuaks alla.

'Little Gem' – võib ikka väga suureks minna, 2 m kõrge, laius 1,5 m või veel suurem, hauaplatsil jääb liiga suureks.

'Rosenthalii' – aeglasekasvuline, võrsed hoiavad natuke keerdu, tuleb kinni siduda, et lumi ära ei vajutaks.

'Tiny Tim' – kui väga tihedalt istutada tekib väga voogav ja loomulik

'Miky' – jääb madalaks, aga võib külgedelt pügada.

Vanad varemalt istutatud elupuud on hõredad, ei hoia võra kompakstust hästi.

 

Jugapuud

Püramiidse kasvuga sobivad rohkem. Idajugapuu okas teravneb järsult, harilik rahulikult, alt eri värvi, ida kollakas, harilik sinakas. Värdjugapuu on nende hübriid. Hästi painduvate okstega, lumemurdu ei juhtu nii hästi. Jugapuu oli isegi Robin Hoodi vibutaim. Kannatab hästi pügamist, võrsetel uinuvad pungad, taastub hästi. Temaga võib ka juhtuda, et kännust taastub. Eestis on see taastumine siiski aeglasem kliima tõttu. Inglismaal taastatksegi nt nii, et võetakse ühel aastal üks pool hekist maha, lastakse taastuda ja siis teisel aastal teine pool. Okaspuude kõige parem lõikuskuu on august, kardinaalse lõikuse jaoks kevad, aga üldiselt teadlased vaidlevad selle üle. Mida madalam hekk seda tihedam istutus, madala puhul nt 30-40 cm. Paremaid varjutaimi üldse, tal tekib küll kevadisi päikesepõletusi, siiski soovitaks.

 

Lehis

Põhiliiki ei soovita kalmistul kasutada, liiga kõrge, pealegi juurekava on väga tugev, tungib kohati ka lausa betooni, seega ei soovita ka majade juurde.

'Pendula' – leinavorm, soovitaks kõrgemale poogitud puud, kiirekasvulise liigina kasvaksid oksad vastu maad, mis tekitab haigusi. Vajab valgust.

 

Nulg

'Nana' – aeglasekasvuline, soovitaks ka.

 

Tsuuga

Kanada 'Jedelohh' – talub hästi pügamist.

 

Tõmbiokkaline ebaküpress 

Külmaõrn, tuleb katta talveks, happelisel mullal.

 

Mägimänd 

Mägimändi liigina ei soovita, hästi hargnev, läheb laiali, kasvab liiga suureks. Kasvusi igal aastal pügada.

 

Mikrobioota

Vajab edaspidi lõikamist, kõige vanemad on 2-4 m, hauaplatsile jääb liiga suureks, võib hiljem nt ümber istutada. Mikrobiootal tuleb lõigata alumisi oksi, põhiline on, et näha ei jääks neid lõikamiskohti, oksa lõikamisel ka hargnemiskohani.

Kiirekasvulisemaid okaspuid soovitaks lõigata 2 korda suve jooksul.
 

Loeng koolituselt "Hauaplatsi kujundamine ja haljastamine" 
Toimumisaeg: 07.11.2012 
Toimumiskoht: Luua metsakool
Luges: Sille Viljamaa

Elupuu (Thuja)

Igihaljad puud

Päritolumaa: Põhja-Ameerika ja Aasia.

Ajalugu: küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda kuuluv elupuude (Thuja) perekond on 5-liikmeline. Eestis neid looduslikult ei kasva. Kõige tihemini võib meil kohata aga harilikku elupuud (T. occidentalis), mida on kasutatud nii barokkaedades põetud hekina kui ka maastikule orienteeritud parkides aktsentgruppidena (Räpina, Õisu jm).. Teisi liike kohtab meil vaid kollektsiooniaedades.

 

Kasv

Kõrgus: 0,3–8 (20) m olenevalt sordist.

Kuju: kerajatest kõrgete koonusjateni.

Juurestik: pindmine, kompaktne.

 

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike kuni poolvari.

Substraat: keskmise viljakusega, parasniisked saviliivmullad.

Põuakindlus: talub lühiajalist põuda.

Talvekindlus: harilikul elupuul ja enamikul selle sortidel väga hea, kuid neid võib kahjustada jäätunud sulalumi - seo võra talveks ülesse või raputa lumi maha. Üldjuhul on kollasevõrselised sordid külmaõrnemad kui rohelisevõrselised, on ka erandeid. Karmimatel talvedel saavad kahjustusi avatud kasvukohtades kasvavad hiigelelupuud. Korea ja jaapani elupuude kohta ei osata veel üldiseid järeldusi teha, aga nad tunduvad olevat külmakindlamad kui hiigelelupuud.

Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, hekina, üksikult.

 

Hooldus

Kastmine: peale istutamist kuu aja jooksul rikkalikult, vähemalt kord nädalas, kuival ajal 2 korda nädala.

Piserdamine: kuumal ajal latva keskpäeval.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: talub väga hästi, kuid vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Teda kärbitakse kord aastas, augustis. Lõigatakse ära kuni 1/3 juurdekasvust.

Varjutamine ja katmine: varjuta noori taim.

Istutamine: võrk kõduneb piisavalt kiiresti, seda ei pea eemaldama. Ära haruta juurepalli lahti, istuta samale sügavusele. Kata juurepall mullaga ja tambi kinni. 

 

Võimalikud häired

Reeglina haigus- ja kahjurivabad, eriti harilik elupuu.

Haigused: elupuu-pudetõbi, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: lehetäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.

Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.

Liigid ja sordid

Harilik elupuu (T. occidentalis), Kirde-Ameerika,1534. Kasvab paremini täispäikeses, aga saab hakkama poolvarjus, parasniiske keskmise viljakusega muld. Talub hästi äärmustemperatuure ja lühiajalist põuda. Kärpimisest taastub väga hästi. Talvise põua suhtes pole tundlik. Sobib hästi linnatingimustesse, parkidesse, barokkaedadesse, kalmistutele ja kõrge arhitektuurilise väärtusega hoonete lähiümbrusesse, hea hekitaim. Sordid sobivad hästi koduaedadesse.
     'Aurea', kõrgus 3 m, laius 3 m, lai kuldkollane koonus, 1857.
     'Aureospicata', kõrgus kuni 3 m, koonus, noorte võrsete tipud kollased, talvel punakad
     'Caespitosa', kõrgus kuni 0,5 m, ülitiheda lehestikuga alpiaia kuhik, 1923.
     'Cristata', kõrgus kuni 0,5 m, madal lame kääbuspõõsas, 1867.
     'Danica', kõrgus 0,6 m, ümar tihe kera.
     'Ericoides', kõrgus kuni 1,5 m,  hõredavõitu, tumeroheline, talvel pruunikas ümarkooniline põõsas. Lumi võib rikkuda tema kuju, 1867.
     'Fastigiata', kõrgus 5 (8) m, varieeruva kujuga kitsas tihe sammas. Eestis kasvatatakse kalmistutel, 1865.
     'Filiformis', kõrgus kuni 2 m, rippuvate võrsetega tihe kuhik, 1901.
     'Globosa', kõrgus kuni 2 m, laius sama, ümar mätas.
     'Golden Globe', kõrgus 1-2 m, ümar kollane kera.
     'Hetz Midget', kõrgus kuni 0,4 m, kõige väiksem kera-elupuu, 1928.
     'Holmstrup', kõrgus kuni 3 m, laius 1 m, tihe kitsas koonus, 1951.
     'Hoveyi', kõrgus kuni 3 m, püstiste kollakasroheliste võrsetega ümar kuni munajas põõsas, 1868.
     'Little Gem', kõrgus kuni 0,6 m, laiuvate okstega, pealt lapik põõsas, 1891.
     'Malonyana', kõrgus kuni 8 m, aasta läbi ereroheline sammas.
     'Ohlendorffii', kõrgus 1 m, sassis poolkääbus, 1887.
     'Pygmaea', kõrgus alla 0,6 m, ebakorrapärane mereroheline põõsas.
     'Recurva Nana', kõrgus kuni 1 m, lame kuhik.
     'Rheingold', kõrgus 3 m, kooniline või munajas, vanast peast laiuv kuhik, noored võrsed kuldkollased, hiljem vana kulla värvi, talvel üks ilusamaid okaspuid, 1912.
     'Smaragd', kõrgus kuni 5 m, laius 1,5 m, säravroheline kitsas kooniline põõsas.
     'Spiralis', kõrgus kuni 8 m, laius 2 m, sammasjas, 1923.
     'Sunkist', kuldkollane püramiidivorm.
     'Tiny Tim', kõrgus 0,3 m, laius 0,4 m, roheline kera, talvel pronksjas, alpiaia ja kalmisuttaim.
     'Wareana Lutescens', kõrgus 1 m, kahvatukollane lai kooniline põõsas, 1884.
     'Woodwardii', kõrgus 1 m, tihe munakujuline põõsas, aasta läbi roheline.
     'Yellow Ribbon', kõrgus 3 m, laius 1 m, erekollanekitsas koonus kuni sammas.

Hiigelelupuu (T. plicata), Loode-Ameerika, kõrgus 15-18 m, kodumaal üle 60 m, suurim elupuuliik, võra hele, koor ketendav. Kiirekasvuliste tuulekaitseistandike ja hekkide taim, pügatakse 2 korda aastas, 1853.
     'Atrovirensis', kõrgus 12 m, laius 4 m, tihe, aasta ringi roheline koonus, sobib hekiks.
     'Aurea', kõrgus 10 m, suur kuldkollane puu.
     'Brabant', kiire kasvuga hekisort, talvel roheline.
     'Cuprea', kõrgus kuni 1 m, kollase- kuni kreemikirjude võrsetega koonus, 1930.
     'Fastigiata', kõrgus 10 m, peente püstiste okstega kitsas sammas, hea soolo- ja hekipuu, vajab kärpimist, 1867.
     'Gelderland', kõrgus 8 m, kiire kasvuga roheline koonus, hekitaim, Holland 1980.
     'Gracilis Aurea', kõrgus kuni 1,5, koonus, võrsete tipud on kollased, 1949.
     'Hilleri', kõrgus kuni 1 m, ümar tihe põõsas, lehestik ebakorrapärastes kõvades kobarates, 1900.
     'Rogersii', kõrgus kuni 1 m, kuldkollase kuni pronksja lehestikuga koonus, 1928.
     'Stoneham Gold', kõrgus kuni 1 m, aasta läbi erekollase lehestikuga alpiaia koonus, 1928.
     'Winter Pink', kõrgus 0,6 m, suvel kollakaskreemid oksad muutuvad talvel roosakaks, kääbuskera.
     'Zebrina', kõrgus kuni 10 m. Kooniline puu, rohelisel lehestikul tihedalt kreemvalgeid triipe. Üks ilusamaid kirjulehiseid okaspuid üldse, 1868.

Ida-elupuu (T. orientalis, sün Platycladis orientalis, Biota orientalis), Hiina, kooniline kuni sammasjas, oksad püstised, soomused ererohelised, vajab kevadvarjutust ja talvekatet, 1690. Täispäike kuni poolvari, kuiv kuni parasniiske muld.
     'Aurea Nana', kõrgus kuni 0,6, helekollaste kuni kollakasroheliste püstiste võrsetega tihe kera, 1804.
     'Elegantissima', kõrgus kuni 3 m, suvel kollane, talvel roheline sammas, 1858.
     'Minima Glauca', kõrgus kuni 0,5 m, suvel sinakasroheline, talvel kollakaspruun kera, 1891.
     'Rosedalis', kõrgus kuni 0,6 m, munajas põõsas, noored võrsed kanaarikollased, vanemad sinakasrohelised, talvel ploomilillad, 1923.
     'Semperaurea', kõrgus kuni 3 m, suvel kollane, talvel pronksjas ümar tihe põõsas, 1870.

Jaapani elupuu (T. standishii), Jaapani mäed, kõrgus kuni 9 m, õhuliselt laiuva võra, püstiste okste ja rippuvate kõrvalokstega kooniline puu või põõsas, soomused pealt kollakasrohelised, alt sinakashallid, sidrunilõhnalised, 1860. Päike kuni poolvari, kuiv kuni parasniiske muld.

Korea elupuu (T. koraiensis), Korea, püstine kuni lamenduva kujuga põõsas või puu, võrsed tihedad ja sinakasrohelised, alt hõbevalged, soomesed hõõrumisel mandlilõhnalised, 1917. Täispäike kuni poolvari, kuiv kuni märg muld, happeline kuni normaalne aiamuld.

Harilik kadakas (Juniperus communis)

Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised põõsad, harvem puud.

Päritolumaa: kasvab Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni stepialadeni, idas Taiga-Baikalini, esineb samuti kogu Põhja-Ameerika mandril alates 37. põhjalaiuskraadist

Ajalugu: taim kuulub küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda, kadakate (Juniperus) perekonda ning lisaks alamperekonda Oxycedrus. Eestis kasvab ta looduslikult, eriti rohkelt just Loode-Eestis ja saartel, kasvab peamiselt alusmetsapõõsana männikutes.

Kasv

Kõrgus: 1-3 (13,5) m kõrgused puud.
Diameeter: kuni 2 m.
Ümbermõõt: 2 (3) m.

Kuju: võra on koonusjas kuni munajas-kuhikjas, latv sageli looklev. Põõsana on ta tugevasti haruneva oksise maadligi hoidva võraga. Puuna sihvakas, kitsavõraline või mitmeharuline.

Värvus: võrsed on pruunid kuni punakaspruunid, noored rohelised.

Kasvukiirus: väga aeglane.

Eluiga: kuni 3500 aastat.

Juurestik: maapinnalähedane, juurtel esineb mükoriisa, mistõttu on istutamise suhtes kapriisne eriti kui üritada loodusest, kus on juba tekkinud omaette mikrokliima, aeda tuua (mitte puukoolist).

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike.

Substraat: vähenõudlik, st toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.

Põuakindlus: väga hea.

Tuulisus: tundlik külmade tuulte suhtes.

Talvekindlus: väga he.

Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, kiviktaimla, täidab hästi puudevahelisi tühimikke.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Paljundamine: põhiliselt seemnest.

Võimalikud kahjurid/haigused

Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.

Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad, külmakahjustus väga külmadel talvedel (üksikud puud kuivavad).

Juniperus drupacea

Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised puud või põõsad.

Päritolumaa: Jaapan.

Ajalugu: taim kuulub küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda, kadakate (Juniperus) perekonda ning omakorda Caryocedrus alamperekonda. 

Kasv

Kõrgus: 25-30 (50) m.
Diameeter: kuni 2.

Kuju: võra on koonusjas kuni munajas-kuhikjas, latv sageli looklev.

Kasvukiirus: aeglane.

Juurestik: maapinnalähedane mükoriisaga.

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike.

Muld: toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.

Põuakindlus: väga hea.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Varjutamine ja katmine: püstijad, püramiidjad ja silinderjad kadakaliigid ja -sordid vajavad talveks üles sidumist.

Võimalikud häired

Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.

Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.

Kadakas (Juniperus)

Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised puud.

Päritolumaa: põhjapoolkera, eelkõige mägedes ja ranniku.

Ajalugu: küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda kuuluv kadakate (Juniperus) perekond on ca 70 liikmeline. Eestis esineb looduslikult vaid üks liik, harilik kadakas (J. communis), mida kasvab rohkelt Loode-Eestis ja saartel. Lisaks on meie tingimustes vastupidavad:

• sabiina kadakas (J. sabina) – 0,6 m, mürgine, Kesk-Euroopast Kaukaasiani. 1548

• hiina kadakas (J. chinensis) – Himaalaja, Hiina, Jaapan. Enne 1767

• roomav kadakas (J. horizontalis) – ca 5 cm, Põhja-Ameerika rannikumäed. 1830

• kirju kadakas (J. squamata) – veidi külmaõrn, Ida- ja Kesk-Aasia mägismaa

• virgiina kadakas (J. virginata) – kuni 3 m, Põhja-Ameerika. 1664

• keskmine e. pifitzeri kadakas (J. × media)

Kasv

Kõrgus: kuni 3 m kõrgused põõsad, vahel ka kuni 10 (15) m kõrgused puud.

Kuju: roomavatest kõrgete vormideni.

Okkad värvus: rohelised, hallid, sinakad.

Kasvukiirus: aeglane.

Eluiga: kuni 500 aastat, osad liigid ka kauem, kuni 3500 aastat.

Juurestik: maapinnalähedane mükoriisaga.

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike.

Substraat: toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.

Põuakindlus: väga hea.

Tuulisus: tundlik külmade tuulte suhtes.

Talvekindlus: väga hea või he.

Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, kiviktaimla.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: roomavaid vorme võib tagasi lõigata, kõrgeid mitte.

Varjutamine ja katmine: püstijad, püramiidjad ja silinderjad kadakaliigid ja -sordid vajavad talveks üles sidumist.

Võimalikud häired

Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.

Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.

Taksonoomia

Sugukond: küpressilised (Cupressaceae) 
   Perekond: kadakad (Juniperus)
         Liik: harilik kadakas (Juniperus communis) 
         Liik: hiina kadakas (Juniperus chinensis) 
         Liik: Juniperus drupacea
         Liik: sabiina kadakas (Juniperus sabina)
            Vorm: 'Cupressifolia'
            Vorm: 'Mas' 
            Vorm: 'Argentea Marginata'
         Liik: virgiinia kadakas (Juniperus virginiana)
         Liik: roomav kadakas (J. horizontalis)'
         Liik: kirju kadakas (J. squamata)
         Liik:  keskmine e. pifitzeri kadakas (J. × media)

Lehis (Larix)

Suvehaljad ühekojalised puud.

Teise nimega:  Saksamaa kuusk ja lehtmänd.

Päritolumaa: põhjaparasvööde, eriti Kanadas, Venemaal.

Ajalugu: männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv lehiste perekond on u 20-liikmeline, lisaks hübriidid. Lehised jõudsid Eestisse 18. saj alguses, neid leidub vanades parkides ja mõisametsades. Kõige vägevamad lehistupuistud on Vigalas,  Loodi-Püstimäel ja Vastseliinas. Tihemini võib kohata järgmisi:

• euroopa lehis (L. decidua) – 30 m, Kesk-Euroopa mäed

• siberi lehis (L. sibirica var. rossica) – 18 m, Lääne-Siber

• jaapani lehis (L. kaempferi) – kuni 25 m kõrge. 1861, Kesk-Jaapani mäed 

• kuriili lehis (L. kurilensis) – kuni 25 m kõrge, Kuriilid, Kamtšatka, Sahhalin 

• värdlehis (L. decidua  × L. kaempferi) – kõige kiirema kasvuga lehis. 1895

Kasv

Kõrgus: 15–50 m olenevalt liigist.

Kuju: suured laia kuhikja võra ja pikkade horisontaalsete okstega puud. Okkad on 20…45…75 kaupa kimpudes.

Kasvukiirus: enamik liike on kiirekasvulised.

Eluiga: väga pikk.

Kasvukohanõudlus

Valgus: väga valgusnõudlikud.

Substraat: toiteaineterikas, hea drenaaži ja õhustatavusega, neutraalse reaktsiooniga saviliiv ja liivsavimullad.

Õhuniiskus: kuiv kuni parasniiske.

Põuakindlus: ei pikaajalist põuda.

Tuulisus: kannatab aeg-ajalt kestvaid tuuli.

Talvekindlus: väga hea (käsitletud liigid).

Sobiv kasvukoht: üksikult, grupis parkmetsa, elamukvartalitesse, hekiks.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetisega.

Pügamine: taluvad hästi.

Varjutamine: ei.

Katmine: ei.

Istutamine:  lehis puhkeb vara (apr III / mai algus), seega tuleks istutamisaega selle järgi arvestada.

Võimalikud häired

Haigused: juurepess, külmaseen, verev nahkis, pruunmädanik, fütoftoroosne juuremädanik, kase-, papli- ja pajurooste, pudetõved, vähk, lehisesurm, tamme südamemädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehevaablased, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus külmakahjustus.

Mänd (Pinus)

Igihaljad ühekojalised puud,  on ka põõsaid.

Päritolumaa: suurem osa põhjapoolkerast. Venemaa Kaug-Ida, Jaapan, Filipiinid, Himaalaja, Kagu-Aasias, Põhja-Ameerikas Arktikast Haitini.

Ajalugu: männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv mändide (Pinus) perekond on u 100 liigiline. Eestisse on introdutseeritud üle 15 liigi, tihemini võib kohata järgmisi liike:

• harilik mänd (P. sylvestris) – kodumaine liik, kuni 30 m kõrge

• valge mänd (P. strobus) – kiirekasvuline, nakatub tihti 15. a vanuselt koorepõletikku

• rumeelia (P. peuce) ja must (P. nigra) – harvaesinev, aga dekoratiivne, kuni 20 m

• mägimänd (P. mugo) – põõsas, 2-okkaline, kuni 6 m kõrge

• kääbus-seedermänd (P. pumila) – põõsas, 5-okkaline, kuni 3 m kõrge

• alpi seedermänd (P. cembra) – kuni 25 m kõrge

• korea seedermänd (P. koraiensis) – kuni 20 m kõrge

Kasvukohanõudlus

Valgus: väga valgusnõudlik, alpi ja korea seedermänd taluvad veidi rohkem varju.

Substraat: toiteainetevaene, seedermännid vajavad mõnevõrra viljakamat; liivad kuni saviliivad; pH neutraalse lähedal

Õhuniiskus: suudavad kasvada üsna kuival pinnasel, harilik  mänd aga ka märjal.

Põuakindlus: väga hea.

Tuulisus: sügavale ulatuva juurestiku tõttu on tegu väga tormikindla puuga.

Talvekindlus: väga hea (käsitletud liigid).
Sobiv kasvukoht: enamikud taluvad linnatingimusi, sobivad parki ja parkmetsa, koduaed.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: taluvad päris hästi.

Varjutamine: ei.

Katmine: ei.

Võimalikud häired

Haigused: juurepess, külmaseen, verev nahkis, pruunmädanik, fütoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.

Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L.)

Looduskaitse all olev heitlehine kahekojaline puu.

Teise nimega: hõbeaprikoos (Hiinas).

Päritolumaa: Hiina, Jaapan. Kagu-Hiinas kasvab vanu hõlmikpuid tihti templite juures. Looduses väga haruldane.

Ajalugu: hõlmikpuu kuulub hõlmikpuu (Ginkgo L.) perekonda, hõlmikulisete (Ginkgoaceae Engl.) sugukonda. Tegu on vanima puuliigiga maailmas, teda peetakse elavaks fossiiliks – ta on üks vähestest taimedest, kes on näinud dinosaurusi. Hõlmikpuu elas juba Permi ajastul 279 miljonit aastat tagasi. Laialdaselt levisid antud sugukonna liigid Mesosoikumis ja surid peaaegu välja Kriidiajastu lõpuks. Tänapäeval on alles aga vaid üks reliktne liik. Väga visa puu – neli isendit on üle elanud näiteks ka Hiroshima tuumapommi plahvatuse. Ta on budistide ja konfutsionistide püha puu. Teda kummardatakse Jaapanis, Hiinas ja Koeras. Jaapanis on hõlmikpuu leht Urasenke teetseremoonia koolkonna sümboliks. Hiina on valinud hõlmikpuu oma rahvuspuuks. Eurooplased avastasid hõlmikpuu alles 1690. aastal, meie mandrile jõudis ta Hiinast aga alles 1727. aastal, Ameerikasse veel hiljem, aastal 1784. Eesti suurim hõlmikpuu kasvab Tallinna kesklinnas, kõrguseks 13 m, diameetriks 1,64 m, vanus 90a, asub Tallinnas Süda tn ja Pärnu mnt nurgal.

Kasv

Kõrgus: 5-6 m (10);  kodumaal 40-45 (50) m. 
Kuju: võra kooniline, emaspuul laiem ja ümmargusem kui isaspuul (Laansoo jt 2009) võra laimunajas ja korrapäratu, puu vananedes laiendeb tunduvalt. Tüvi tavaliselt sirge ja okslik. Isaseksemplarid sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel  hargnenum ning laiümar võra. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Koor on hallikaspruun, vanemal puul korkjalt rõmeline. Võrsed hallid ja läikivad. Pungad ümarkoonilised teravatipulised, värvuselt rohelised  või punased. Lehed (kuni 10 cm) lehvikukujulised, suvel pealt sinakas- ja alt helerohelised, hilissügisel muutuvad kuldkollasteks. Isasõied on rohekaskollased. Ploomikujulise vilja väliskiht lihakas sügisel kollane ning lõhnab ebameeldivalt. Seemet kasutatakse Hiinas toiduks

Värvus: sügisel värvuvad lehed kuldkollaskes.

Eluiga: enam kui 1000 a, Hiinas 4000 a.

Viljakandeiga: 20-30 aastaselt.

Õitsemisperiood: kevadel.

Kasvukohanõudlus

Valgus: kasvab nii varjus kui päikesepaistelises kohas.

Substraat: vähenõudlik, lubjalemebene.

Õhuniiskus: parasniiske.

Talvekindlus: noorena külmaõrn.

Sobiv kasvukoht: teda kasvatatakse sageli linnades kuna talub hästi saastunud õhku ja tänavate soolatamist, ta sobib ka aedadesse ja parkidesse. Hõlmikpuud kultiveeritakse laialdaselt mõõduka kliimaga aladel haljastuses eriti alleepuuna. Emaspuude ebameeldivalt lõhnavate viljade tõttu eelistatakse haljastuses isaspuud. Idamaades kasvatatakse hõlmikpuud sageli ka bonsaina.

Hooldus

Katmine: kuni 5-aastaseid istikuid kuna hõlmikpuu ei talu meie talve keskpäevapäikest ega tuult.

Võimalikud häired

Kahjureid ja haigusi on tal vähe.
Haigused: peamiselt külmaseen, aga võivad kahjustada ka juurepess, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.

Tänapäevane kasutus 

Hõlmikpuu lehtede ekstrakti on idamaade meditsiinis sajandeid kasutatud kui mälu, õppimisvõimet ja enesetunnet tõstvat ning virgutavat vahendit. Tänapäeval kuuluvad need preparaadid populaarsemate loodutoodete hulka. Need aitavad lisaks ka vaimse väsimuse, peapöörituse ja peavalu korral. On täheldatud ka nende head toimet juuste kasvule.

Traditsioonilise Hiina toiduna pakutakse hõlmikpuu vilju pulmade ja Hiina uusaasta puhul. Tema seemneid röstitakse ja lisatakse pääsupesaupile, mis on Hiina rahvustoit. Ka Jaapanis lisatakse hõlmikpuu seemneid mitmetele eri roogadele.

Kultivarid

'Aurea' - kollase lehestikuga.
'Autumn Gold' - kollase lehestikuga, sügisel erekollane, koonilise võra, 1955.
'Fastigata' - sirge ja sammasjas, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Mayfield' - sirge, kitsa sammasja võraga, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid, 1948.
'Pendula' - laiade rippuvate okstega, väga haruldane.
'Sentry' - sirge ja kitsavõraline, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Variegata' - kollakaskirjude lehtedega, väga haruldane.