Looduslik levik: Eestis kasvab haavametsi kõige enam ida- ja kaguosa viljakamatel kasvukohtadel.
Ajalugu: vanad seest õõnsad ja seenetanud haavad pakuvad elupaika paljudele liikidele, sh ka haruldastele. Lindudest näiteks valgeselg-kirjurähn ja õõnetuvi, pisiimetajatest lendorav, putukatest haavalumik (liblikas). Kokku teatakse haavapuuga elutähtsates sidemetes olevat kümneid linnu- ja seeneliike ning 300 putukaliiki.
Nimetused muudes keeltes:
• marid nimetavad teda shab’iks;
• ladinakeelne liiginimi Tremula tähendab värisevat.
Kasv
Kõrgus: (40) m.
Juurdekasv: väga kiirekasvuline puu – esimestel aastakümnetel on see umbes meeter aastas.
Värvus: koor varieerub hiirhallist samblaroheliseni.
Eluiga: 100 a.
Kasvukohanõudlus
Vastupidavus Eestis: kodumaine looduslik liik.
Sobiv kasvukoht: tuleb arvestada, et taim ajab palju juurevõsusid.
Hooldus
Paljundamine: seemnest ja juurevõsust. Seemnest paljunemisel on tõusmed aga väga õrnad – ka tugevam vihm võib nad hävitada. Võsud seevastu on edukamad ning ilmuvad kõikjale ümber puu vähemalt 25 m ulatuses.
Võimalikud häired
Suured haavad on tihti seest mädad, seda pehastavad paljud seeneliigid. Teada on, et roheka koorega haavad neisse nii kergesti ei nakatu.
Haigused: viirused, roosted, lehelaiktõved, lehtede ja võrsete kuivamine, põisjad lehepuhetised, hõbelehisus, lehevarisemistõbi, tõvepõletik, paplisurm, baktervähk, juurevähk, mahlavoolus, jahukaste, tahmlaiksus, närbumistõbi, fütoftoroosne juurepõletik.
Kahjurid: haavapoid, puuvõõrik, röövikud, lehevaablased, mardikad, lehetäid, pahksääsed, pahklestad, pahkvaablased, haavasikk.
Seened: haavataelik, komuseen, külmaseen.
Loomad: jänesed, põder, kobras, hiired, hirvlased.
Muu: käopäkk, tuul, kasvuanomaaliad, oravad, samblikud, vetikad.
Puit
Raieküpsus: 40 a vanuselt.
Omadused: järeleandlik, kergesti painutatav, puhasvalget värvi.
Kasutusala: tänapäeval tehakse haavast suveniire, tuletikke ja sauna lavalaudu. Lisaks, kuna paberitööstuses kulub haavapuidu töötlemiseks vähem kemikaale kui teiste puuliikide puhul, saadakse temast väga ühtlase pinnaga paberit.
Pärimus
Rahvapärased nimetused:
• mädapuu pehkimamineku pärast;
• vargapuu muistendi järgi;
• närvepuu lehtede värisemise pärast.
Rahvapärased ütlused:
• väriseb kui haavaleht.;
• mõru kui haavakoor;
• haava leht ja naise keel ei seisa kunagi paigal.
Mõistatused:
• keegi ei hirmuta, aga väriseb.
Uskumused:
• uskumusi lehtede värisemise põhjuse kohta oli palju. Puu olla kas pidevalt hirmul, kedagi reetnud või reeturile varju andnud. Teda on peetud ka inimeseks, kes mõne kuriteoga on hakkama saanud ja seepeale puuks muudetud. On ka arvatud, et puu juures on keegi surma saanud või üles poodud. Või olla ta reetnud Jeesuse või talle mitte kuuletunud. Arvati ka, et Jeesuse rist oli tehtud haavapuust.
Mida haavast vanasti tehti:
• suurematest haabadest valmistati haabja paati, ühepuulootsikut, mis oli kasutuses laialdasel alal Euraasia ja Põhja-Ameerika metsavööndis. Tänapäeval kasutavad neid mitmed Siberi väikerahvad ja Ameerika indiaanihõimud. Eestis on see traditsioon püsiv Halliste kandis;
• vooliti lusikaid, kulpe ja toidunõusid;
• väga õhukestest laudadest koolutati karpide ja vakkade seinu;
• kui haavapalgid korralikult kuivatada ja neid edaspidi vettimisest säästa saab neist kauapüsivaid palkseinu – haavast tehti seepärast kõrvalhooneid.
Miks haava lehed värisevad
Seda tingib nende kuju; kuna lehe vars on sama pikk kui lehe laba ning viimane on ümar, hakkab ta igast pisemastki tuuleiilist värisema. Sellele, kas see on puule ka kasulik, ühest vastust pole. Ühed arvavad, et nii suudab puu rohkem päikesevalgust püüda, teised, et tekitab suurema aurumise lehe pinnalt mistõttu mullast võetava suurema veekogusega saavad haavad ka rohkem toitaineid.
