Hüatsint (Hyacinthus)

Sibultaim.

Looduslik levik: Lääne- ja Kesk-Aasia.
Ajalugu: hüatsindid muutusid Ees- ja Väike-Aasias juba 15. saj tunnustatud kultuurtaimeks. Taimed kuuluvad hüatsindiliste (Hyacinthaceae) sugukonda. Perekonnas on kolm liiki, aga sorte on üle 2000, Eestis kasvatatakse umbes 80 sorti.

Kasv

Kõrgus: madalakasvuline.
Õitsemisperiood: toas novembrist jaanuarini, aias maikuus. Jahedas ja valgusküllases ruumis õitseb taim pikemalt. Õied lõhnavad väga tugevalt, seega ei ole soovitatav panna neid magamistuppa.
Puhkeperiood: suvel, sibulaid hoitakse sel ajal soojas ruumis.

Kasvukohanõudlus

Valgus: päikeseline.
Temperatuur: kasvuperioodil ja kuivatis 23-25°C, hoidlas 18-20°C. Istutusjärgselt 9-13°C.
Substraat: kerge huumusrikas liivsaimuld.
Sobiv kasvukoht: tugevate tuulte eest kaitstud päikesepaisteline koht.

Hooldus toas

Kastmine: nii, et muld oleks ühtlaselt niiske, õit ja lehti märjaks tegemata. Taime kastetakse seni kuni lehed püsivad rohelist värvi.
Väetamine: enne õitsemist kuni selle lõpuni 2 korda kuus kompleksväetisega.
Erihooldus: talvel koju toodud hüatsinditaime lehed pruunistuvad ja kuivavad hiljemalt mais. Seejärel võetakse sibul mullast välja, puhastatakse välistest lahtistest sibulasoomustest ja kuivanud juurtest ning hoitakse otsese päikesekiirguse eest kuni mahapanekuni jahedas ruumis.
Ümberistutus: pärast puhkeperioodi võib sibulad aeda istutada. Ajatatud sibul vajab aga aasta või paar kosumist, et sibul taastuks ja uuesti õiepunga moodustaks. Kui aga on tahtmine ise sibul jõuludeks õitsema saada, tuleb see sept või okt potti istutada ja jahedasse jätta.

Hooldus õues

Sibulad istutatakse õue sisemaal sept II pooles ja rannikul okt alguses. Varasem istutamine on kahjulik kuna sibulad võivad vettida, juurdumine algab 10°C juures. Sibulad istutatakse kolmekordsele sibula sügavusele, 5–8 cm vahedega. Kuna sibulad tuleb järgmisel suvel üles võtta, on kasulik nad istutada sibullillede istutuskorvi, siis on neid kergem hiljem üles leida. Lisaks kaitsevad korvid mõningal määral ka vesiroti rüüste eest. Enne istutamist lisa haritud mullale sügisväetist. Ehkki hüatsindid on külmadele võrdlemisi vastupidavad, on lumeta talvel parem neid kuuseokste, turba või lehtedega katta. Kui aga lund on 10 cm või enam, pole talvekate vajalik. Aias kasvavad hüatsindid kaevatakse samuti suvel peale maapealse osa kolletumist üles. Seda seetõttu, et mullatemp on keskmiselt 16°C ning sellest ei piisa õisiku moodustamiseks. Sibulaid hoitakse kuni sügisese mahapanekuni soojas ruumis.

Võimalikud häired

Haigused: hüatsindi-hahkhallitus, valgemädanik, rohehallitus, hüatsindi-bakterimädanik, tulbi-hahkhallitus, bakteriaalne märgmädanik, juuremädanik, tõusmepõletik, gladiooli-lehelaiksus, lillamädanik.
Kahjurid: limukad, varreingerjas, nartsissikärbes. lestad, nälkjad, traatussid, öölaste röövikud, kõrvkärsakas.
Muu: kasvukadu.

Tõlvlehik (Spathiphyllum)

Õhku puhastav vähenõudlik toataim

Päritolumaa: troopilised Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmmetsad, savannid, mererannik.
Ajalugu: tõlv tähendab nuia või karikat. Taim kuulub võhaliste (Araceae) sugukonda. Neid tuntakse 40 liiki, aga Eesti poodides on enamasti müügil järgmised:
•    Õiekas tõlvlehik (S. floribundum)
•    Wallise tõlvlehik (S. wallisii)
Tõlvlehikust on aretatud ka mitmeid sorte, mis erinevad üksteisest kõrglehe värvuse, kõrguse, aga ka lehe suuruse ja värvi poolest.

NB! Taimemahl on ärritava toimega.

Kasv

Kõrgus: kuni 1 m.
Laius: kuni 1 m.
Õitsemisperiood: aastaringselt, kuid liiga kuiv ja liiga pime ruum mõjuvad õitsemisele pärssivalt. See, mida ehk peetakse õieks, on tegelikult kaitseleht, õis ise on nuiakujuline ja asub lehe sees. Kui kaitseleht hakkab värvuma roheliseks, tuleb see õievars ära lõigata, muidu läheb taime jõud seemnete kasvatamisele.

Kasvukohanõudlus

Valgus: poolvari.
Temperatuur: mõõdukas kuni soe, 20–25°C. Talvel võib olla ka jahedamas, aga temperatuur ei tohiks langeda alla 18°C, külmal ajal ei tasu teda aknalaual hoida.
Substraat: toitaineterikas poorne muld, nt liivaga segatud aiamuld, aga kasutada võib ka happelist toalillemulda.
Õhuniiskus: kõrge.
Sobiv kasvukoht: võimalikult valge, niiske ning otsese päikese ja tuuletõmbe eest kaitstud koht, nt aknaga vannituba.

Hooldus

Kastmine: suvel rikkalikult, talvel vähenda kastmist, et taim saaks enne uuele kasvuringile minemist jõudu koguda. Hea oleks kasutada pehmet vett. Vala potialusele kogunenud vesi ära.
Piserdamine: keskküttega korteris sageli. Vahel võib ka dušši alla viia.
Väetamine: kasvuperioodil kaks korda kuus, talvel kord kuus lahja väetislahusega pärast kastmist.
Ümberistutus: kevaditi ühe-kahe aasta tagant või kui taim ei mahu enam potti ära. Ümberistutuse käigus eemalda tütartaimed, taime võib ka jagada, aga olge ettevaatlik, et ei vigastaks juuri. Kui peale ümberistutst kipuvad lehed närtsima, katke taim kilekotiga ja hoidke soojemas kohas.
Puhastamine: lõika kuivanud õisikuvarred ära.

Võimalikud häired

Lehed rulluvad ja kolletuvad: taim on otsese päikesevalguse käes olnud.
Lehed muutuvad plekiliseks: üleväetamine.
Lehetippude pruunistumine: väetamisega liialdamine, liiga lahja muld või lõunapäike või ebaregulaarne kastmine.
Kahjurid: punane kedriklest.
Haigused: ei ole aldis haigustele.

Ratsuritäht (Hippeastrum)

Päritolumaa: Lõuna-Ameerika mägedes, poolkõrbetes ja hõredates põõsastikes, harvem epifüüdi või pealistaimena puude võradel.
Ajalugu: ratsuritähed kuuluvad amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda. Ratsuritähe perekonnas on 55 liiki sibultaimi. Toataimed on sordiaretuse käigus saadud hübriidid, sorte on enam kui 600.

Kasv

Õitsemisperiood: detsembrist aprillini, õis püsib tavaliselt 2 nädalat. Õievart tasub toestada, muidu kipub a viltu kasvama või ära vajuma.
Puhkeperiood: algab hilissuvel-sügisel, sel ajal tuleb ka kastmist järk-järgult vähendada kuni lõpuks ei kasta üldse. Sel ajal lehed kolletuvad ja toitained liiguvad sibulasse. Pärast lehtede täielikku kuivamist, tavaliselt oktoobris, need eemaldatakse ja sibul tõstetakse toatemperatuuril (15–20°C) ja pimedasse kohta. Puhkeperiood lõppeb tavaliselt jaanuaris.

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike, alates augustist tuleb teda pimendada.
Temperatuur: soe ruum, 18–23°C. Õitsemise ajal võib ta tõsta ka jahedamasse, see pikendab õitsemisaega. Puhkeperioodil veidi jahedam, 15–20°C.
Substraat: nõrgalt happeline muld, sobib tavaline toalille- või kaktusemuld.
Õhuniiskus: talub hästi kuiva õhku.
Sobiv kasvukoht: valge õhurikas ruum, suvel võib õue tõsta varjulisse kohta.

Hooldus

Kastmine: korrapäraselt peale õiepunga ilmumist ja ümberistutamist. Kasuta toasooja vett, ühtlasi jälgi, et vesi ei satuks sibulale. Kastmine lõpeta hilissuvel-sügisel.
Piserdamine: ei.
Väetamine: kasvuperioodil 2 korda kuus vähese lämmastikusisaldusega väetisega.
Ümberistutus: kord aastas peale puhkeperioodi kui õiepung on 4–5 cm pikk. Istutamise ajal eemalda lahtised kuivanud sibulasoomused ja täielikult kuivanud  või pruuniks tõmbunud juured. Vana suure sibula küljest võib eemadalda ka väiksemad külgsibulad, need lähevad 2–3 aasta pärast õitsema. Meelsamini kasvavad nad väikses potis, sibul poolenisti mullast väljas. Sibula ja poti vahele peaks pöidla jagu jääma ruumi mullale.
Puhastamine: pärast õitsemist tuleb õievars 10 cm kõrguselt ära lõigata.

Võimalikud häired

Haigused: punapõletik, haiguse levikut soodustab kõrge õhuniiskus, liiga jahe ruum, liiga lämmastikurikka väetise kasutamine või külma veega kastmine. Aitab kaaliumpermanganaadi lahuses või soojas (42–43°C) vees leotamine. Viimase võimalusena võib proovida seenhaiguste raviks mõeldud preparaati.

Flamingolill (Anthurium)

Nõudlik toataim.

Teise nimega: antuurium.
Päritolumaa: Guetemala ja Costa Rica.
Ajalugu: looduses kasvab epifüüdina. Taim kuulub võhaliste (Araceae) sugukonda. Flamingolillede perekonnas on ligi 900 liiki taimi, Eesti poodides leidub tihemini:

• André flamingolill (A. andraeanum);

• Scherzeri flamingolill (A. scherzerianum).

NB! Taim on mürgine.

Kasv

Kõrgus: sõltub sordist.
Õitsemisperiood: aprillist septembrini.
Puhkeperiood: talvel paar kuud hoida jahedas, 15–16°C. See aitab kaasa õiepungade moodustumisele.

Kasvukohanõudlus

Valgus: poolvari, kaitse taime suvel otsese päikesepaiste eest.
Temperatuur: soe, 20–24°C, talvisel puhkeperioodil 15–16°C.
Substraat: happeline, õhurikas, jämedastruktuurne. Hästi sobib nt turba-, orhidee- või kaktusemuld.
Õhuniiskus: kõrge, kuivas õhus kasvab paremini Scherzeri flamingolill (A. scherzerianum).
Sobiv kasvukoht: otsese päikesepaiste, tuuletõmbe ja suurte temperatuurimuutuste eest kaitstud koht.

Hooldus

Kastmine: mõõdukas – enne järgmist kastmist lase mullal taheneda. Hea oleks kasutada pehmet vett. Alustaldrikule kogunenud vesi kalla ära.
Piserdamine: lehti toasooja veega regulaarselt.
Väetamine: kasvuperioodil 2 korda kuus, talvel kord kuus lahjendatud väetisega, kus on sees ka kaltsiumi ja magneesiumi.
Ümberistutus: 2–3 aasta tagant. Eemalda surnud ja mädanema läinud juured, tervetel juurtel on otsad roosakad ning juur ise on valge. Aseta taim mulda nii, et õhu kätte jäänud juured saaks mullaga kaetud.
Puhastamine: lõika närtsinud õied ära.

Võimalikud häired

Lehed muutuvad plekiliseks: liiga jahe ruum.
Lehed muutuvad pruunikaks: küttekolde lähedus, üleväetamine.
Kahjurid: lehetäi, kilptäi, punane kedriklest.
Haigused: ülekastmine, üleväetamine, nahkhallitus.

Kirjulehine ebakrooton (Codiaeum variegatum)

Nõudlik toataim.
Igihaljas puu või põõsas.

Päritolumaa: troopiline Kagu-Aasia.
Ajalugu: kuulub piimalilleliste (Euporbiaceae) sugukonda, ebakrootonite (Codiaeum) perekonda. Kokku on ebakrootoneid 16 liiki.

NB! Taime piimmahl on mürgine, lõikamisel kasuta kindaid.

Kasv

Kasvukohanõudlus

Kõrgus: kuni 1,5 m.
Õitsemisperiood: märtsist oktoobrini, kuid toatingimustes on teda raske õisema saada. Õied on tagasihoidlikud ja rohekat värvi. Kuna tegu on ühekojalise taimega, on taime õied erinevad.

Hooldus

Valgus: valge, kuid otsese päikese eest kaitstud. Valges säilib lehtede kirev värv.
Temperatuur: soe, 18–24°C, talvel paar kraadi jahedam. Talvine miinimum ei või langeda alla 16°C.
Substraat: toitaineterikas ja liivaga segatud happelisse või nõrgalt happelisse mulda
Õhuniiskus: kõrge.
Sobiv kasvukoht: tõmbetuule ja temperatuurikõikumise eest kaitstud võimalikult valge ruum.

Võimalikud häired

Kastmine: kasvuperioodil mõõdukalt, talvel vähem. Väldi liigniiskust. Poti alusele kogunenud vesi kalla ära. Hea oleks kasutada pehmet vett, sellele võib lisada nt sidrunhapet.
Piserdamine: keskküttega korteris aeg-ajalt toasooja veega.
Väetamine: kasvuperioodil 1–2 korda kuus roheliste toataimede väetisega.
Ümberistutus: igal kevadsuvel.
Puhastamine: kevadel vajaduse korral pikaks veninud oksi kärpida. Kasuta selleks kindaid, sest taime mahl on mürgine.

Lehtede langetamine: ebapiisav kastmine, võid oksi kärpida. Ka võib olla põhjuseks liiga pime või jahe ruum.
Lehed ei värvu: liiga pime või jahe ruum.
Lehemustri kadumine: üleväetamine.
Kahjurid: punane kedriklest, ripslane, kilptäi, lehetäi, villtäi, kasvuhoonekarilane, puudertäid, lehetirdid, teod ja nälkjad, röövikud, maasikalest, kõrvkärsakas, pahk-kiduuss, seenesääsed, hooghännalised.
Haigused: juuremädanik, tõusmepõletik, jahukaste, hahkhallitus, lehelaiktõved.
Muu: ülekastmine, üleväetamine, põuakahjustus, lokaalsed saasteained.

Künnapuu (Ulmas laevis)

Teise nimega: vepslased nimetavad teda jalaarniks. Eesti keeles on tema nimi arvatavasti saanud alguse sõnast künnap, mis tähendab paljudes eesti murretes loomakõõlust – puit on sitke nagu looma kõõlus. Edela-Eestis tähendas see aga ree kodarapaare ühendavat painutatud ristpuud ehk painardit, mis valmistati sealkandis tihti künnapuust.
Looduslik levik: kodumaine looduslik liik, mis kasvab üle Eesti. Tavaliselt kasvab ta üksikpuuna.

Kasv 

Kuju: oksad paiknevad tüve suhtes tihti rõhtsalt.

Eluiga: 300 a.

Kasvukohanõudlus

Substraat: viljakamad kasvukohad, varjutaluv.

Võimalikud häired

Haigused: jalakasurm, luudikud, viirused, lehelaiktõved, komuseen, tiivuline korgistumine, soomustorik, saarepässik, limapoorik, baktervähk, jahukaste, tahmlaiksus, närbumistõbi.
Kahjurid: Aculus ulmicola, jalaka-maltsaürask, röövikud, lehevaablased, mardikad, lehetäid, pahksääsed, pahklestad, pahkvaablased, traatussid.
Muu: limavoolus, luuderohi, hiired, küülikud, jänesed, hirvlased.

Puit

Omadused: sitke, vastupidav.

 

Mida künnapuust tehti:

Loogapuu – künnapuust tehtud hobuselooka peeti parimaks ja see maksis laatadel kõvasti rohkem kui teised loogad.

Eristamistunnus

Lehe vasak ja parem pool on eri suurusega – ühe lehepoole alumine serv algab teisest umbes 1 cm kõrgemalt. Lehe ülemine pind on sile.

Harilik jalakas (Ulmas glabra)

Teise nimega: vepslased nimetavad teda jalaarniks.
Looduslik levik: kodumaine looduslik liik, mis kasvab üle Eesti. Tavaliselt kasvab ta üksikpuuna.

Kasv 

Kõrgus: (36) m.

Juurdekasv: kasv aeglustun 15 aasta vanuselt.

Eluiga: 300 a.

Kasvukohanõudlus

Valgus: varjutaluv.

Substraat: viljakamad kasvukohad.

Võimalikud häired

Haigused: jalakasurm, luudikud, viirused, lehelaiktõved, komuseen, tiivuline korgistumine, soomustorik, saarepässik, limapoorik, baktervähk, jahukaste, tahmlaiksus, närbumistõbi.
Kahjurid: Aculus ulmicola, jalaka-maltsaürask, röövikud, lehevaablased, mardikad, lehetäid, pahksääsed, pahklestad, pahkvaablased, traatussid.
Muu: limavoolus, luuderohi, hiired, küülikud, jänesed, hirvlased.

Puit

Omadused: sitke, vastupidav. Toorel puidul on algul ebameeldiv lõhn, mis hiljem hajub. Puid selge tekstuuriga, kena.

Kasutusala: tänapäeval kasutatakse jalakapuitu hoonete kaunistusmaterjalina, mööblitööstuses ning puuskulptuuride nikerdamisel.

Pärimus

Rahvapärased ütlused: jalakal olevat „halb bioväli”.
Uskumused: uskumusi on vähe, Saksamaal peeti teda sageli nõiapuuks ja seostati kurjade jõududega. Antiik-Kreekas olid jalakas surma- ja leinapuuks.
Mida jalakst tehti:•    Seal, kus jalakat kasvas ohtramalt, koguti tema lehti ja noorte puude koort talviseks loomasöödaks
•    Norras on noori jalakalehti pruugitud kevadise salati tegemisel. Neil on teada ka jalakaniinest leiva valmistamise komme. Niin kuivatati, jahvatati ja segati leivajahu hulka kui pärisleivast puudust tuli
•    Euroopas tehti jalakaniinest kodust ravimit, millega arstiti kõhulahtisust lööbeid ja suupõletikke

Eristamistunnus

Lehe vasak ja parem pool on eri suurusega – ühe lehepoole alumine serv algab teisest umbes 1 cm kõrgemalt. Lehe ülapind on kare ning sellel on „jalad” – lehe külgrood hargnevad enne leheservani jõudmist tihti kaheks.

Harilik haab (Populus tremula)

Looduslik levik: Eestis kasvab haavametsi kõige enam ida- ja kaguosa viljakamatel kasvukohtadel.

Ajalugu: vanad seest õõnsad ja seenetanud haavad pakuvad elupaika paljudele liikidele, sh ka haruldastele. Lindudest näiteks valgeselg-kirjurähn ja õõnetuvi, pisiimetajatest lendorav, putukatest haavalumik (liblikas). Kokku teatakse haavapuuga elutähtsates sidemetes olevat kümneid linnu- ja seeneliike ning 300 putukaliiki.

Nimetused muudes keeltes:

•    marid nimetavad teda shab’iks;

•    ladinakeelne liiginimi Tremula tähendab värisevat.

Kasv

Kõrgus: (40) m.

Juurdekasv: väga kiirekasvuline puu – esimestel aastakümnetel on see umbes meeter aastas.

Värvus: koor varieerub hiirhallist samblaroheliseni.

Eluiga: 100 a.

Kasvukohanõudlus

Vastupidavus Eestis: kodumaine looduslik liik.

Sobiv kasvukoht: tuleb arvestada, et taim ajab palju juurevõsusid.

Hooldus

Paljundamine: seemnest ja juurevõsust. Seemnest paljunemisel on tõusmed aga väga õrnad – ka tugevam vihm võib nad hävitada. Võsud seevastu on edukamad ning ilmuvad kõikjale ümber puu vähemalt 25 m ulatuses.

Võimalikud häired

Suured haavad on tihti seest mädad, seda pehastavad paljud seeneliigid. Teada on, et roheka koorega haavad neisse nii kergesti ei nakatu.

Haigused: viirused, roosted, lehelaiktõved, lehtede ja võrsete kuivamine, põisjad lehepuhetised, hõbelehisus, lehevarisemistõbi, tõvepõletik, paplisurm, baktervähk, juurevähk, mahlavoolus, jahukaste, tahmlaiksus, närbumistõbi, fütoftoroosne juurepõletik.
Kahjurid: haavapoid, puuvõõrik, röövikud, lehevaablased, mardikad, lehetäid, pahksääsed, pahklestad, pahkvaablased, haavasikk.
Seened: haavataelik, komuseen, külmaseen.
Loomad: jänesed, põder, kobras, hiired, hirvlased.

Muu: käopäkk, tuul, kasvuanomaaliad, oravad, samblikud, vetikad.

Puit

Raieküpsus: 40 a vanuselt.

Omadused: järeleandlik, kergesti painutatav, puhasvalget värvi.

Kasutusala: tänapäeval tehakse haavast suveniire, tuletikke ja sauna lavalaudu. Lisaks, kuna paberitööstuses kulub haavapuidu töötlemiseks vähem kemikaale kui teiste puuliikide puhul, saadakse temast väga ühtlase pinnaga paberit. 

Pärimus

Rahvapärased nimetused:

•    mädapuu pehkimamineku pärast;

•    vargapuu muistendi järgi;

•    närvepuu lehtede värisemise pärast.

Rahvapärased ütlused:

•    väriseb kui haavaleht.;

•    mõru kui haavakoor;

•    haava leht ja naise keel ei seisa kunagi paigal.

Mõistatused:

• keegi ei hirmuta, aga väriseb.

Uskumused:

•    uskumusi lehtede värisemise põhjuse kohta oli palju. Puu olla kas pidevalt hirmul, kedagi reetnud või reeturile varju andnud. Teda on peetud ka inimeseks, kes mõne kuriteoga on hakkama saanud ja seepeale puuks muudetud. On ka arvatud, et puu juures on keegi surma saanud või üles poodud. Või olla ta reetnud Jeesuse või talle mitte kuuletunud. Arvati ka, et Jeesuse rist oli tehtud haavapuust.

Mida haavast vanasti tehti:

•    suurematest haabadest valmistati haabja paati, ühepuulootsikut, mis oli kasutuses laialdasel alal Euraasia ja Põhja-Ameerika metsavööndis. Tänapäeval kasutavad neid mitmed Siberi väikerahvad ja Ameerika indiaanihõimud. Eestis on see traditsioon püsiv Halliste kandis;

•    vooliti lusikaid, kulpe ja toidunõusid;

•    väga õhukestest laudadest koolutati karpide ja vakkade seinu;

•    kui haavapalgid korralikult kuivatada ja neid edaspidi vettimisest säästa saab neist kauapüsivaid palkseinu – haavast tehti seepärast kõrvalhooneid.

Miks haava lehed värisevad

Seda tingib nende kuju; kuna lehe vars on sama pikk kui lehe laba ning viimane on ümar, hakkab ta igast pisemastki tuuleiilist värisema. Sellele, kas see on puule ka kasulik,  ühest vastust pole. Ühed arvavad, et nii suudab puu rohkem päikesevalgust püüda, teised, et tekitab suurema aurumise lehe pinnalt mistõttu mullast võetava suurema veekogusega saavad haavad ka rohkem toitaineid.