Harilik jalakas (Ulmas glabra)

Teise nimega: vepslased nimetavad teda jalaarniks.
Looduslik levik: kodumaine looduslik liik, mis kasvab üle Eesti. Tavaliselt kasvab ta üksikpuuna.

Kasv 

Kõrgus: (36) m.

Juurdekasv: kasv aeglustun 15 aasta vanuselt.

Eluiga: 300 a.

Kasvukohanõudlus

Valgus: varjutaluv.

Substraat: viljakamad kasvukohad.

Võimalikud häired

Haigused: jalakasurm, luudikud, viirused, lehelaiktõved, komuseen, tiivuline korgistumine, soomustorik, saarepässik, limapoorik, baktervähk, jahukaste, tahmlaiksus, närbumistõbi.
Kahjurid: Aculus ulmicola, jalaka-maltsaürask, röövikud, lehevaablased, mardikad, lehetäid, pahksääsed, pahklestad, pahkvaablased, traatussid.
Muu: limavoolus, luuderohi, hiired, küülikud, jänesed, hirvlased.

Puit

Omadused: sitke, vastupidav. Toorel puidul on algul ebameeldiv lõhn, mis hiljem hajub. Puid selge tekstuuriga, kena.

Kasutusala: tänapäeval kasutatakse jalakapuitu hoonete kaunistusmaterjalina, mööblitööstuses ning puuskulptuuride nikerdamisel.

Pärimus

Rahvapärased ütlused: jalakal olevat „halb bioväli”.
Uskumused: uskumusi on vähe, Saksamaal peeti teda sageli nõiapuuks ja seostati kurjade jõududega. Antiik-Kreekas olid jalakas surma- ja leinapuuks.
Mida jalakst tehti:•    Seal, kus jalakat kasvas ohtramalt, koguti tema lehti ja noorte puude koort talviseks loomasöödaks
•    Norras on noori jalakalehti pruugitud kevadise salati tegemisel. Neil on teada ka jalakaniinest leiva valmistamise komme. Niin kuivatati, jahvatati ja segati leivajahu hulka kui pärisleivast puudust tuli
•    Euroopas tehti jalakaniinest kodust ravimit, millega arstiti kõhulahtisust lööbeid ja suupõletikke

Eristamistunnus

Lehe vasak ja parem pool on eri suurusega – ühe lehepoole alumine serv algab teisest umbes 1 cm kõrgemalt. Lehe ülapind on kare ning sellel on „jalad” – lehe külgrood hargnevad enne leheservani jõudmist tihti kaheks.