Hea jõudlusega ning edasiveoga niiduk kuni 3000 ruudu suurusele era- ja taluaiale, kus on vaja lõigata kõrget umbrohtu, heina ja looduslikku rohtu. Pneumaatilised rattad on küllalt suure läbimõõduga (8 cm)ning muster on parajalt lai (1 cm), et masin sobiks kasutamiseks ka ebatasasel maastikul. Labad on valmistatud roostevabast terasest, mistõttu on tegu pikajalise masinaga.
Mootor - 4-taktiline Briggs & Stratton, 475 seeria
Silindri töömaht - 148 kuupi
Võimsus - 3,5 hj ehk 2,6-3,5 LS
Kütusepaagi maht - 1,8 liitrit
Käikude arv - 1
Netokaal - 57 kg.
Lõikelaius - 72 cm
Lisavarustus (ei ole komplektis) - veoader (muldaja), künniader, raudrattad, mullafrees
neljapäev, 19. juuli 2012
kolmapäev, 1. veebruar 2012
Elupuu (Thuja)
Igihaljad puud
Päritolumaa: Põhja-Ameerika ja Aasia.
Ajalugu: küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda kuuluv elupuude (Thuja) perekond on 5-liikmeline. Eestis neid looduslikult ei kasva. Kõige tihemini võib meil kohata aga harilikku elupuud (T. occidentalis), mida on kasutatud nii barokkaedades põetud hekina kui ka maastikule orienteeritud parkides aktsentgruppidena (Räpina, Õisu jm).. Teisi liike kohtab meil vaid kollektsiooniaedades.
Kasv
Kõrgus: 0,3–8 (20) m olenevalt sordist.
Kuju: kerajatest kõrgete koonusjateni.
Juurestik: pindmine, kompaktne.
Kasvukohanõudlus
Valgus: täispäike kuni poolvari.
Substraat: keskmise viljakusega, parasniisked saviliivmullad.
Põuakindlus: talub lühiajalist põuda.
Talvekindlus: harilikul elupuul ja enamikul selle sortidel väga hea, kuid neid võib kahjustada jäätunud sulalumi - seo võra talveks ülesse või raputa lumi maha. Üldjuhul on kollasevõrselised sordid külmaõrnemad kui rohelisevõrselised, on ka erandeid. Karmimatel talvedel saavad kahjustusi avatud kasvukohtades kasvavad hiigelelupuud. Korea ja jaapani elupuude kohta ei osata veel üldiseid järeldusi teha, aga nad tunduvad olevat külmakindlamad kui hiigelelupuud.
Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, hekina, üksikult.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist kuu aja jooksul rikkalikult, vähemalt kord nädalas, kuival ajal 2 korda nädala.
Piserdamine: kuumal ajal latva keskpäeval.
Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.
Pügamine: talub väga hästi, kuid vanade okste lõikamine ei stimuleeri uute teket. Teda kärbitakse kord aastas, augustis. Lõigatakse ära kuni 1/3 juurdekasvust.
Varjutamine ja katmine: varjuta noori taim.
Istutamine: võrk kõduneb piisavalt kiiresti, seda ei pea eemaldama. Ära haruta juurepalli lahti, istuta samale sügavusele. Kata juurepall mullaga ja tambi kinni.
Võimalikud häired
Reeglina haigus- ja kahjurivabad, eriti harilik elupuu.
Haigused: elupuu-pudetõbi, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.
Kahjurid: lehetäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.
Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.
'Aurea', kõrgus 3 m, laius 3 m, lai kuldkollane koonus, 1857.
'Aureospicata', kõrgus kuni 3 m, koonus, noorte võrsete tipud kollased, talvel punakad
'Caespitosa', kõrgus kuni 0,5 m, ülitiheda lehestikuga alpiaia kuhik, 1923.
'Cristata', kõrgus kuni 0,5 m, madal lame kääbuspõõsas, 1867.
'Danica', kõrgus 0,6 m, ümar tihe kera.
'Ericoides', kõrgus kuni 1,5 m, hõredavõitu, tumeroheline, talvel pruunikas ümarkooniline põõsas. Lumi võib rikkuda tema kuju, 1867.
'Fastigiata', kõrgus 5 (8) m, varieeruva kujuga kitsas tihe sammas. Eestis kasvatatakse kalmistutel, 1865.
'Filiformis', kõrgus kuni 2 m, rippuvate võrsetega tihe kuhik, 1901.
'Globosa', kõrgus kuni 2 m, laius sama, ümar mätas.
'Golden Globe', kõrgus 1-2 m, ümar kollane kera.
'Hetz Midget', kõrgus kuni 0,4 m, kõige väiksem kera-elupuu, 1928.
'Holmstrup', kõrgus kuni 3 m, laius 1 m, tihe kitsas koonus, 1951.
'Hoveyi', kõrgus kuni 3 m, püstiste kollakasroheliste võrsetega ümar kuni munajas põõsas, 1868.
'Little Gem', kõrgus kuni 0,6 m, laiuvate okstega, pealt lapik põõsas, 1891.
'Malonyana', kõrgus kuni 8 m, aasta läbi ereroheline sammas.
'Ohlendorffii', kõrgus 1 m, sassis poolkääbus, 1887.
'Pygmaea', kõrgus alla 0,6 m, ebakorrapärane mereroheline põõsas.
'Recurva Nana', kõrgus kuni 1 m, lame kuhik.
'Rheingold', kõrgus 3 m, kooniline või munajas, vanast peast laiuv kuhik, noored võrsed kuldkollased, hiljem vana kulla värvi, talvel üks ilusamaid okaspuid, 1912.
'Smaragd', kõrgus kuni 5 m, laius 1,5 m, säravroheline kitsas kooniline põõsas.
'Spiralis', kõrgus kuni 8 m, laius 2 m, sammasjas, 1923.
'Sunkist', kuldkollane püramiidivorm.
'Tiny Tim', kõrgus 0,3 m, laius 0,4 m, roheline kera, talvel pronksjas, alpiaia ja kalmisuttaim.
'Wareana Lutescens', kõrgus 1 m, kahvatukollane lai kooniline põõsas, 1884.
'Woodwardii', kõrgus 1 m, tihe munakujuline põõsas, aasta läbi roheline.
'Yellow Ribbon', kõrgus 3 m, laius 1 m, erekollanekitsas koonus kuni sammas.
Hiigelelupuu (T. plicata), Loode-Ameerika, kõrgus 15-18 m, kodumaal üle 60 m, suurim elupuuliik, võra hele, koor ketendav. Kiirekasvuliste tuulekaitseistandike ja hekkide taim, pügatakse 2 korda aastas, 1853.
'Atrovirensis', kõrgus 12 m, laius 4 m, tihe, aasta ringi roheline koonus, sobib hekiks.
'Aurea', kõrgus 10 m, suur kuldkollane puu.
'Brabant', kiire kasvuga hekisort, talvel roheline.
'Cuprea', kõrgus kuni 1 m, kollase- kuni kreemikirjude võrsetega koonus, 1930.
'Fastigiata', kõrgus 10 m, peente püstiste okstega kitsas sammas, hea soolo- ja hekipuu, vajab kärpimist, 1867.
'Gelderland', kõrgus 8 m, kiire kasvuga roheline koonus, hekitaim, Holland 1980.
'Gracilis Aurea', kõrgus kuni 1,5, koonus, võrsete tipud on kollased, 1949.
'Hilleri', kõrgus kuni 1 m, ümar tihe põõsas, lehestik ebakorrapärastes kõvades kobarates, 1900.
'Rogersii', kõrgus kuni 1 m, kuldkollase kuni pronksja lehestikuga koonus, 1928.
'Stoneham Gold', kõrgus kuni 1 m, aasta läbi erekollase lehestikuga alpiaia koonus, 1928.
'Winter Pink', kõrgus 0,6 m, suvel kollakaskreemid oksad muutuvad talvel roosakaks, kääbuskera.
'Zebrina', kõrgus kuni 10 m. Kooniline puu, rohelisel lehestikul tihedalt kreemvalgeid triipe. Üks ilusamaid kirjulehiseid okaspuid üldse, 1868.
Ida-elupuu (T. orientalis, sün Platycladis orientalis, Biota orientalis), Hiina, kooniline kuni sammasjas, oksad püstised, soomused ererohelised, vajab kevadvarjutust ja talvekatet, 1690. Täispäike kuni poolvari, kuiv kuni parasniiske muld.
'Aurea Nana', kõrgus kuni 0,6, helekollaste kuni kollakasroheliste püstiste võrsetega tihe kera, 1804.
'Elegantissima', kõrgus kuni 3 m, suvel kollane, talvel roheline sammas, 1858.
'Minima Glauca', kõrgus kuni 0,5 m, suvel sinakasroheline, talvel kollakaspruun kera, 1891.
'Rosedalis', kõrgus kuni 0,6 m, munajas põõsas, noored võrsed kanaarikollased, vanemad sinakasrohelised, talvel ploomilillad, 1923.
'Semperaurea', kõrgus kuni 3 m, suvel kollane, talvel pronksjas ümar tihe põõsas, 1870.
Jaapani elupuu (T. standishii), Jaapani mäed, kõrgus kuni 9 m, õhuliselt laiuva võra, püstiste okste ja rippuvate kõrvalokstega kooniline puu või põõsas, soomused pealt kollakasrohelised, alt sinakashallid, sidrunilõhnalised, 1860. Päike kuni poolvari, kuiv kuni parasniiske muld.
Korea elupuu (T. koraiensis), Korea, püstine kuni lamenduva kujuga põõsas või puu, võrsed tihedad ja sinakasrohelised, alt hõbevalged, soomesed hõõrumisel mandlilõhnalised, 1917. Täispäike kuni poolvari, kuiv kuni märg muld, happeline kuni normaalne aiamuld.
Liigid ja sordid
Harilik elupuu (T. occidentalis), Kirde-Ameerika,1534. Kasvab paremini täispäikeses, aga saab hakkama poolvarjus, parasniiske keskmise viljakusega muld. Talub hästi äärmustemperatuure ja lühiajalist põuda. Kärpimisest taastub väga hästi. Talvise põua suhtes pole tundlik. Sobib hästi linnatingimustesse, parkidesse, barokkaedadesse, kalmistutele ja kõrge arhitektuurilise väärtusega hoonete lähiümbrusesse, hea hekitaim. Sordid sobivad hästi koduaedadesse.'Aurea', kõrgus 3 m, laius 3 m, lai kuldkollane koonus, 1857.
'Aureospicata', kõrgus kuni 3 m, koonus, noorte võrsete tipud kollased, talvel punakad
'Caespitosa', kõrgus kuni 0,5 m, ülitiheda lehestikuga alpiaia kuhik, 1923.
'Cristata', kõrgus kuni 0,5 m, madal lame kääbuspõõsas, 1867.
'Danica', kõrgus 0,6 m, ümar tihe kera.
'Ericoides', kõrgus kuni 1,5 m, hõredavõitu, tumeroheline, talvel pruunikas ümarkooniline põõsas. Lumi võib rikkuda tema kuju, 1867.
'Fastigiata', kõrgus 5 (8) m, varieeruva kujuga kitsas tihe sammas. Eestis kasvatatakse kalmistutel, 1865.
'Filiformis', kõrgus kuni 2 m, rippuvate võrsetega tihe kuhik, 1901.
'Globosa', kõrgus kuni 2 m, laius sama, ümar mätas.
'Golden Globe', kõrgus 1-2 m, ümar kollane kera.
'Hetz Midget', kõrgus kuni 0,4 m, kõige väiksem kera-elupuu, 1928.
'Holmstrup', kõrgus kuni 3 m, laius 1 m, tihe kitsas koonus, 1951.
'Hoveyi', kõrgus kuni 3 m, püstiste kollakasroheliste võrsetega ümar kuni munajas põõsas, 1868.
'Little Gem', kõrgus kuni 0,6 m, laiuvate okstega, pealt lapik põõsas, 1891.
'Malonyana', kõrgus kuni 8 m, aasta läbi ereroheline sammas.
'Ohlendorffii', kõrgus 1 m, sassis poolkääbus, 1887.
'Pygmaea', kõrgus alla 0,6 m, ebakorrapärane mereroheline põõsas.
'Recurva Nana', kõrgus kuni 1 m, lame kuhik.
'Rheingold', kõrgus 3 m, kooniline või munajas, vanast peast laiuv kuhik, noored võrsed kuldkollased, hiljem vana kulla värvi, talvel üks ilusamaid okaspuid, 1912.
'Smaragd', kõrgus kuni 5 m, laius 1,5 m, säravroheline kitsas kooniline põõsas.
'Spiralis', kõrgus kuni 8 m, laius 2 m, sammasjas, 1923.
'Sunkist', kuldkollane püramiidivorm.
'Tiny Tim', kõrgus 0,3 m, laius 0,4 m, roheline kera, talvel pronksjas, alpiaia ja kalmisuttaim.
'Wareana Lutescens', kõrgus 1 m, kahvatukollane lai kooniline põõsas, 1884.
'Woodwardii', kõrgus 1 m, tihe munakujuline põõsas, aasta läbi roheline.
'Yellow Ribbon', kõrgus 3 m, laius 1 m, erekollanekitsas koonus kuni sammas.
Hiigelelupuu (T. plicata), Loode-Ameerika, kõrgus 15-18 m, kodumaal üle 60 m, suurim elupuuliik, võra hele, koor ketendav. Kiirekasvuliste tuulekaitseistandike ja hekkide taim, pügatakse 2 korda aastas, 1853.
'Atrovirensis', kõrgus 12 m, laius 4 m, tihe, aasta ringi roheline koonus, sobib hekiks.
'Aurea', kõrgus 10 m, suur kuldkollane puu.
'Brabant', kiire kasvuga hekisort, talvel roheline.
'Cuprea', kõrgus kuni 1 m, kollase- kuni kreemikirjude võrsetega koonus, 1930.
'Fastigiata', kõrgus 10 m, peente püstiste okstega kitsas sammas, hea soolo- ja hekipuu, vajab kärpimist, 1867.
'Gelderland', kõrgus 8 m, kiire kasvuga roheline koonus, hekitaim, Holland 1980.
'Gracilis Aurea', kõrgus kuni 1,5, koonus, võrsete tipud on kollased, 1949.
'Hilleri', kõrgus kuni 1 m, ümar tihe põõsas, lehestik ebakorrapärastes kõvades kobarates, 1900.
'Rogersii', kõrgus kuni 1 m, kuldkollase kuni pronksja lehestikuga koonus, 1928.
'Stoneham Gold', kõrgus kuni 1 m, aasta läbi erekollase lehestikuga alpiaia koonus, 1928.
'Winter Pink', kõrgus 0,6 m, suvel kollakaskreemid oksad muutuvad talvel roosakaks, kääbuskera.
'Zebrina', kõrgus kuni 10 m. Kooniline puu, rohelisel lehestikul tihedalt kreemvalgeid triipe. Üks ilusamaid kirjulehiseid okaspuid üldse, 1868.
Ida-elupuu (T. orientalis, sün Platycladis orientalis, Biota orientalis), Hiina, kooniline kuni sammasjas, oksad püstised, soomused ererohelised, vajab kevadvarjutust ja talvekatet, 1690. Täispäike kuni poolvari, kuiv kuni parasniiske muld.
'Aurea Nana', kõrgus kuni 0,6, helekollaste kuni kollakasroheliste püstiste võrsetega tihe kera, 1804.
'Elegantissima', kõrgus kuni 3 m, suvel kollane, talvel roheline sammas, 1858.
'Minima Glauca', kõrgus kuni 0,5 m, suvel sinakasroheline, talvel kollakaspruun kera, 1891.
'Rosedalis', kõrgus kuni 0,6 m, munajas põõsas, noored võrsed kanaarikollased, vanemad sinakasrohelised, talvel ploomilillad, 1923.
'Semperaurea', kõrgus kuni 3 m, suvel kollane, talvel pronksjas ümar tihe põõsas, 1870.
Jaapani elupuu (T. standishii), Jaapani mäed, kõrgus kuni 9 m, õhuliselt laiuva võra, püstiste okste ja rippuvate kõrvalokstega kooniline puu või põõsas, soomused pealt kollakasrohelised, alt sinakashallid, sidrunilõhnalised, 1860. Päike kuni poolvari, kuiv kuni parasniiske muld.
Korea elupuu (T. koraiensis), Korea, püstine kuni lamenduva kujuga põõsas või puu, võrsed tihedad ja sinakasrohelised, alt hõbevalged, soomesed hõõrumisel mandlilõhnalised, 1917. Täispäike kuni poolvari, kuiv kuni märg muld, happeline kuni normaalne aiamuld.
reede, 20. jaanuar 2012
Harilik kadakas (Juniperus communis)
Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised põõsad, harvem puud.
Päritolumaa: kasvab Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni stepialadeni, idas Taiga-Baikalini, esineb samuti kogu Põhja-Ameerika mandril alates 37. põhjalaiuskraadist
Ajalugu: taim kuulub küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda, kadakate (Juniperus) perekonda ning lisaks alamperekonda Oxycedrus. Eestis kasvab ta looduslikult, eriti rohkelt just Loode-Eestis ja saartel, kasvab peamiselt alusmetsapõõsana männikutes.
Kasv
Kõrgus: 1-3 (13,5) m kõrgused puud.
Diameeter: kuni 2 m.
Ümbermõõt: 2 (3) m.
Diameeter: kuni 2 m.
Ümbermõõt: 2 (3) m.
Kuju: võra on koonusjas kuni munajas-kuhikjas, latv sageli looklev. Põõsana on ta tugevasti haruneva oksise maadligi hoidva võraga. Puuna sihvakas, kitsavõraline või mitmeharuline.
Värvus: võrsed on pruunid kuni punakaspruunid, noored rohelised.
Kasvukiirus: väga aeglane.
Eluiga: kuni 3500 aastat.
Juurestik: maapinnalähedane, juurtel esineb mükoriisa, mistõttu on istutamise suhtes kapriisne eriti kui üritada loodusest, kus on juba tekkinud omaette mikrokliima, aeda tuua (mitte puukoolist).
Kasvukohanõudlus
Valgus: täispäike.
Substraat: vähenõudlik, st toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.
Põuakindlus: väga hea.
Tuulisus: tundlik külmade tuulte suhtes.
Talvekindlus: väga he.
Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, kiviktaimla, täidab hästi puudevahelisi tühimikke.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist rikkalikult.
Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.
Paljundamine: põhiliselt seemnest.
Võimalikud kahjurid/haigused
Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.
Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.
Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad, külmakahjustus väga külmadel talvedel (üksikud puud kuivavad).
Juniperus drupacea
Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised puud või põõsad.
Päritolumaa: Jaapan.
Ajalugu: taim kuulub küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda, kadakate (Juniperus) perekonda ning omakorda Caryocedrus alamperekonda.
Kasv
Kõrgus: 25-30 (50) m.
Diameeter: kuni 2.
Diameeter: kuni 2.
Kuju: võra on koonusjas kuni munajas-kuhikjas, latv sageli looklev.
Kasvukiirus: aeglane.
Juurestik: maapinnalähedane mükoriisaga.
Kasvukohanõudlus
Valgus: täispäike.
Muld: toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.
Põuakindlus: väga hea.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist rikkalikult.
Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.
Varjutamine ja katmine: püstijad, püramiidjad ja silinderjad kadakaliigid ja -sordid vajavad talveks üles sidumist.
Võimalikud häired
Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.
Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.
Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.
Kadakas (Juniperus)
Päritolumaa: põhjapoolkera, eelkõige mägedes ja ranniku.
Ajalugu: küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda kuuluv kadakate (Juniperus) perekond on ca 70 liikmeline. Eestis esineb looduslikult vaid üks liik, harilik kadakas (J. communis), mida kasvab rohkelt Loode-Eestis ja saartel. Lisaks on meie tingimustes vastupidavad:
- sabiina kadakas (J. sabina) – 0,6 m, mürgine, Kesk-Euroopast Kaukaasiani. 1548
- hiina kadakas (J. chinensis) – Himaalaja, Hiina, Jaapan. Enne 1767
- roomav kadakas (J. horizontalis) – ca 5 cm, Põhja-Ameerika rannikumäed. 1830
- kirju kadakas (J. squamata) – veidi külmaõrn, Ida- ja Kesk-Aasia mägismaa
- virgiina kadakas (J. virginata) – kuni 3 m, Põhja-Ameerika. 1664
- keskmine e. pifitzeri kadakas (J. × media)
Kasv
Kõrgus: kuni 3 m kõrgused põõsad, vahel ka kuni 10 (15) m kõrgused puud.
Kuju: roomavatest kõrgete vormideni.
Okkad värvus: rohelised, hallid, sinakad.
Kasvukiirus: aeglane.
Eluiga: kuni 500 aastat, osad liigid ka kauem, kuni 3500 aastat.
Juurestik: maapinnalähedane mükoriisaga.
Kasvukohanõudlus
Valgus: täispäike.
Substraat: toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.
Põuakindlus: väga hea.
Tuulisus: tundlik külmade tuulte suhtes.
Talvekindlus: väga hea või he.
Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, kiviktaimla.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist rikkalikult.
Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.
Pügamine: roomavaid vorme võib tagasi lõigata, kõrgeid mitte.
Varjutamine ja katmine: püstijad, püramiidjad ja silinderjad kadakaliigid ja -sordid vajavad talveks üles sidumist.
Võimalikud häired
Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.
Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.
Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.
Perekond: kadakad (Juniperus)
Liik: harilik kadakas (Juniperus communis)
Liik: hiina kadakas (Juniperus chinensis)
Liik: Juniperus drupacea
Liik: sabiina kadakas (Juniperus sabina)
Vorm: 'Cupressifolia'
Vorm: 'Mas'
Vorm: 'Argentea Marginata'
Liik: virgiinia kadakas (Juniperus virginiana)
Liik: roomav kadakas (J. horizontalis)'
Liik: kirju kadakas (J. squamata)
Liik: keskmine e. pifitzeri kadakas (J. × media)
Taksonoomia
Sugukond: küpressilised (Cupressaceae)Perekond: kadakad (Juniperus)
Liik: harilik kadakas (Juniperus communis)
Liik: hiina kadakas (Juniperus chinensis)
Liik: Juniperus drupacea
Liik: sabiina kadakas (Juniperus sabina)
Vorm: 'Cupressifolia'
Vorm: 'Mas'
Vorm: 'Argentea Marginata'
Liik: virgiinia kadakas (Juniperus virginiana)
Liik: roomav kadakas (J. horizontalis)'
Liik: kirju kadakas (J. squamata)
Liik: keskmine e. pifitzeri kadakas (J. × media)
pühapäev, 15. jaanuar 2012
Lehis (Larix)
Teise nimega: Saksamaa kuusk ja lehtmänd.
Päritolumaa: põhjaparasvööde, eriti Kanadas, Venemaal.
Ajalugu: männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv lehiste perekond on u 20-liikmeline, lisaks hübriidid. Lehised jõudsid Eestisse 18. saj alguses, neid leidub vanades parkides ja mõisametsades. Kõige vägevamad lehistupuistud on Vigalas, Loodi-Püstimäel ja Vastseliinas. Tihemini võib kohata järgmisi:
- euroopa lehis (L. decidua) – 30 m, Kesk-Euroopa mäed
- siberi lehis (L. sibirica var. rossica) – 18 m, Lääne-Siber
- jaapani lehis (L. kaempferi) – kuni 25 m kõrge. 1861, Kesk-Jaapani mäed
- kuriili lehis (L. kurilensis) – kuni 25 m kõrge, Kuriilid, Kamtšatka, Sahhalin
- värdlehis (L. decidua × L. kaempferi) – kõige kiirema kasvuga lehis. 1895
Kasv
Kõrgus: 15–50 m olenevalt liigist.
Kuju: suured laia kuhikja võra ja pikkade horisontaalsete okstega puud. Okkad on 20…45…75 kaupa kimpudes.
Kasvukiirus: enamik liike on kiirekasvulised.
Eluiga: väga pikk.
Kasvukohanõudlus
Valgus: väga valgusnõudlikud.
Substraat: toiteaineterikas, hea drenaaži ja õhustatavusega, neutraalse reaktsiooniga saviliiv ja liivsavimullad.
Õhuniiskus: kuiv kuni parasniiske.
Põuakindlus: ei pikaajalist põuda.
Tuulisus: kannatab aeg-ajalt kestvaid tuuli.
Talvekindlus: väga hea (käsitletud liigid).
Sobiv kasvukoht: üksikult, grupis parkmetsa, elamukvartalitesse, hekiks.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist rikkalikult.
Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetisega.
Pügamine: taluvad hästi.
Varjutamine: ei.
Katmine: ei.
Istutamine: lehis puhkeb vara (apr III / mai algus), seega tuleks istutamisaega selle järgi arvestada.
Võimalikud häired
Haigused: juurepess, külmaseen, verev nahkis, pruunmädanik, fütoftoroosne juuremädanik, kase-, papli- ja pajurooste, pudetõved, vähk, lehisesurm, tamme südamemädanik.
Kahjurid: pahktäilised, lehevaablased, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud
Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus külmakahjustus.
laupäev, 14. jaanuar 2012
Mänd (Pinus)
Igihaljad ühekojalised puud, on ka põõsaid.
Päritolumaa: suurem osa põhjapoolkerast. Venemaa Kaug-Ida, Jaapan, Filipiinid, Himaalaja, Kagu-Aasias, Põhja-Ameerikas Arktikast Haitini.
Ajalugu: männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv mändide (Pinus) perekond on u 100 liigiline. Eestisse on introdutseeritud üle 15 liigi, tihemini võib kohata järgmisi liike:
- harilik mänd (P. sylvestris) – kodumaine liik, kuni 30 m kõrge
- valge mänd (P. strobus) – kiirekasvuline, nakatub tihti 15. a vanuselt koorepõletikku
- rumeelia (P. peuce) ja must (P. nigra) – harvaesinev, aga dekoratiivne, kuni 20 m
- mägimänd (P. mugo) – põõsas, 2-okkaline, kuni 6 m kõrge
- kääbus-seedermänd (P. pumila) – põõsas, 5-okkaline, kuni 3 m kõrge
- alpi seedermänd (P. cembra) – kuni 25 m kõrge
- korea seedermänd (P. koraiensis) – kuni 20 m kõrge
Kasvukohanõudlus
Valgus: väga valgusnõudlik, alpi ja korea seedermänd taluvad veidi rohkem varju.
Substraat: toiteainetevaene, seedermännid vajavad mõnevõrra viljakamat; liivad kuni saviliivad; pH neutraalse lähedal
Õhuniiskus: suudavad kasvada üsna kuival pinnasel, harilik mänd aga ka märjal.
Põuakindlus: väga hea.
Tuulisus: sügavale ulatuva juurestiku tõttu on tegu väga tormikindla puuga.
Talvekindlus: väga hea (käsitletud liigid).
Sobiv kasvukoht: enamikud taluvad linnatingimusi, sobivad parki ja parkmetsa, koduaed.
Sobiv kasvukoht: enamikud taluvad linnatingimusi, sobivad parki ja parkmetsa, koduaed.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist rikkalikult.
Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.
Pügamine: taluvad päris hästi.
Varjutamine: ei.
Katmine: ei.
Võimalikud häired
Haigused: juurepess, külmaseen, verev nahkis, pruunmädanik, fütoftoroosne juuremädanik.
Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.
Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.
reede, 13. jaanuar 2012
Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L.)
Looduskaitse all olev heitlehine kahekojaline puu.
Teise nimega: hõbeaprikoos (Hiinas).
Päritolumaa: Hiina, Jaapan. Kagu-Hiinas kasvab vanu hõlmikpuid tihti templite juures. Looduses väga haruldane.
Ajalugu: hõlmikpuu kuulub hõlmikpuu (Ginkgo L.) perekonda, hõlmikulisete (Ginkgoaceae Engl.) sugukonda. Tegu on vanima puuliigiga maailmas, teda peetakse elavaks fossiiliks – ta on üks vähestest taimedest, kes on näinud dinosaurusi. Hõlmikpuu elas juba Permi ajastul 279 miljonit aastat tagasi. Laialdaselt levisid antud sugukonna liigid Mesosoikumis ja surid peaaegu välja Kriidiajastu lõpuks. Tänapäeval on alles aga vaid üks reliktne liik. Väga visa puu – neli isendit on üle elanud näiteks ka Hiroshima tuumapommi plahvatuse. Ta on budistide ja konfutsionistide püha puu. Teda kummardatakse Jaapanis, Hiinas ja Koeras. Jaapanis on hõlmikpuu leht Urasenke teetseremoonia koolkonna sümboliks. Hiina on valinud hõlmikpuu oma rahvuspuuks. Eurooplased avastasid hõlmikpuu alles 1690. aastal, meie mandrile jõudis ta Hiinast aga alles 1727. aastal, Ameerikasse veel hiljem, aastal 1784. Eesti suurim hõlmikpuu kasvab Tallinna kesklinnas, kõrguseks 13 m, diameetriks 1,64 m, vanus 90a, asub Tallinnas Süda tn ja Pärnu mnt nurgal.
Kasv
Kõrgus: 5-6 m (10); kodumaal 40-45 (50) m.
Kuju: võra kooniline, emaspuul laiem ja ümmargusem kui isaspuul (Laansoo jt 2009) võra laimunajas ja korrapäratu, puu vananedes laiendeb tunduvalt. Tüvi tavaliselt sirge ja okslik. Isaseksemplarid sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel hargnenum ning laiümar võra. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Koor on hallikaspruun, vanemal puul korkjalt rõmeline. Võrsed hallid ja läikivad. Pungad ümarkoonilised teravatipulised, värvuselt rohelised või punased. Lehed (kuni 10 cm) lehvikukujulised, suvel pealt sinakas- ja alt helerohelised, hilissügisel muutuvad kuldkollasteks. Isasõied on rohekaskollased. Ploomikujulise vilja väliskiht lihakas sügisel kollane ning lõhnab ebameeldivalt. Seemet kasutatakse Hiinas toiduks
Kuju: võra kooniline, emaspuul laiem ja ümmargusem kui isaspuul (Laansoo jt 2009) võra laimunajas ja korrapäratu, puu vananedes laiendeb tunduvalt. Tüvi tavaliselt sirge ja okslik. Isaseksemplarid sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel hargnenum ning laiümar võra. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Koor on hallikaspruun, vanemal puul korkjalt rõmeline. Võrsed hallid ja läikivad. Pungad ümarkoonilised teravatipulised, värvuselt rohelised või punased. Lehed (kuni 10 cm) lehvikukujulised, suvel pealt sinakas- ja alt helerohelised, hilissügisel muutuvad kuldkollasteks. Isasõied on rohekaskollased. Ploomikujulise vilja väliskiht lihakas sügisel kollane ning lõhnab ebameeldivalt. Seemet kasutatakse Hiinas toiduks
Värvus: sügisel värvuvad lehed kuldkollaskes.
Eluiga: enam kui 1000 a, Hiinas 4000 a.
Viljakandeiga: 20-30 aastaselt.
Õitsemisperiood: kevadel.
Kasvukohanõudlus
Valgus: kasvab nii varjus kui päikesepaistelises kohas.
Substraat: vähenõudlik, lubjalemebene.
Õhuniiskus: parasniiske.
Talvekindlus: noorena külmaõrn.
Sobiv kasvukoht: teda kasvatatakse sageli linnades kuna talub hästi saastunud õhku ja tänavate soolatamist, ta sobib ka aedadesse ja parkidesse. Hõlmikpuud kultiveeritakse laialdaselt mõõduka kliimaga aladel haljastuses eriti alleepuuna. Emaspuude ebameeldivalt lõhnavate viljade tõttu eelistatakse haljastuses isaspuud. Idamaades kasvatatakse hõlmikpuud sageli ka bonsaina.
Hooldus
Katmine: kuni 5-aastaseid istikuid kuna hõlmikpuu ei talu meie talve keskpäevapäikest ega tuult.Võimalikud häired
Kahjureid ja haigusi on tal vähe.Haigused: peamiselt külmaseen, aga võivad kahjustada ka juurepess, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik.
Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.
Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.
Tänapäevane kasutus
Hõlmikpuu lehtede ekstrakti on idamaade meditsiinis sajandeid kasutatud kui mälu, õppimisvõimet ja enesetunnet tõstvat ning virgutavat vahendit. Tänapäeval kuuluvad need preparaadid populaarsemate loodutoodete hulka. Need aitavad lisaks ka vaimse väsimuse, peapöörituse ja peavalu korral. On täheldatud ka nende head toimet juuste kasvule.
Traditsioonilise Hiina toiduna pakutakse hõlmikpuu vilju pulmade ja Hiina uusaasta puhul. Tema seemneid röstitakse ja lisatakse pääsupesaupile, mis on Hiina rahvustoit. Ka Jaapanis lisatakse hõlmikpuu seemneid mitmetele eri roogadele.
'Aurea' - kollase lehestikuga.
'Autumn Gold' - kollase lehestikuga, sügisel erekollane, koonilise võra, 1955.
'Fastigata' - sirge ja sammasjas, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Mayfield' - sirge, kitsa sammasja võraga, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid, 1948.
'Pendula' - laiade rippuvate okstega, väga haruldane.
'Sentry' - sirge ja kitsavõraline, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Variegata' - kollakaskirjude lehtedega, väga haruldane.
Kultivarid
'Autumn Gold' - kollase lehestikuga, sügisel erekollane, koonilise võra, 1955.
'Fastigata' - sirge ja sammasjas, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Mayfield' - sirge, kitsa sammasja võraga, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid, 1948.
'Pendula' - laiade rippuvate okstega, väga haruldane.
'Sentry' - sirge ja kitsavõraline, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Variegata' - kollakaskirjude lehtedega, väga haruldane.
Nulg (Abies)
Igihaljad puud.
Päritolumaa: Põhja-Ameerika, Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Aasia põhja-, ida- ja keskosas
Ajalugu: nulu perekond kuulub männiliste (Pinaceae) sugukonda, okaspuude hõimkonda (Coniferae). Nulgusid on kuni 50 liiki, Eestis neid looduslikult ei kasva, introdutseeritud liike on 15 – 20 liiki, neid on sisse toodud nii Kaug-Idast, Põhja-Ameeriakst kui ka Siberist. Eesti vanades mõisaparkides on enim kasutatud järgmisi nululiike:
- siberi nulg (A. sibirica)
- palsamnulg (A. balsamea)
- fraseri nulg (A. fraseri)
Hiljem introdutseeritud liikidest on osutunud vastupidavaks veel:
- mandžuuria nulg (A. holophylla)
- hall nulg (A. concolor)
Neil on ka mõningaid sorte ja vorme, kuid mitte väga rohkelt.
Kasv
Kuju: sirgetüvelised, korrapärase koonusja, harvem kuhikja, aga maani ulatuva võraga kõrged puud. Alumised oksad võivad ka juurduda.
Kõrgus: 20-60 (65)m olenevalt liigist.
Kasvukohanõudlus
Valgus: varjutaluvad, kõige varjutaluvam on siberi nulg.
Substraat: neutraalse reaktsiooniga keskmise viljakusega liivsavimuld.
Õhuniiskus: parasniiske, ei talu kõrget seisvat põhjavett.
Põuakindlus: ei talu põuda.
Tuulisus: üsna tormikindel.
Talvekindlus: osadel liikidel väga hea, aga Kaug-Ida liigid ei ole nii talvekindlad. Korea nulu (A. koreana) ja korginuluga (A. arizonica) tuleb olla ettevaatlik – mitte rajada neist väga suuri gruppe.
Sobiv kasvukoht: üksikult, gruppide, ridade või alleedena parki või metsaparki. Eriti hästi sobivad nulud mõisaparkidesse, kust nende levik ongi alguse saanud. Paljudes vanades parkides esineb nulualleesid ning -gruppe. Linnatingimuste suhtes on nad tundlikud, v.a hall nulg, ning on tundlikud mehhaanilistele vigastustele.
Hooldus
Kastmine: peale istutamist rikkalikult.
Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.
Pügamine: taluvad hästi.
Varjutamine: roheliseokkalisi noorest peast.
Katmine: noorest peast olenevalt liigist.
Istutamine: endisele põllumaale ei maksa okaspuid istutada, puudel on seal suur oht nakatuda juurepessu.
Võimalikud häired
Haigused: pudetõved, võrasurm, külmaseen, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik.
Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, villtäi, vaablaste ebaröövikud.
Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.
Tellimine:
Postitused (Atom)