Harilik kadakas (Juniperus communis)

Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised põõsad, harvem puud.

Päritolumaa: kasvab Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni stepialadeni, idas Taiga-Baikalini, esineb samuti kogu Põhja-Ameerika mandril alates 37. põhjalaiuskraadist

Ajalugu: taim kuulub küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda, kadakate (Juniperus) perekonda ning lisaks alamperekonda Oxycedrus. Eestis kasvab ta looduslikult, eriti rohkelt just Loode-Eestis ja saartel, kasvab peamiselt alusmetsapõõsana männikutes.

Kasv

Kõrgus: 1-3 (13,5) m kõrgused puud.
Diameeter: kuni 2 m.
Ümbermõõt: 2 (3) m.

Kuju: võra on koonusjas kuni munajas-kuhikjas, latv sageli looklev. Põõsana on ta tugevasti haruneva oksise maadligi hoidva võraga. Puuna sihvakas, kitsavõraline või mitmeharuline.

Värvus: võrsed on pruunid kuni punakaspruunid, noored rohelised.

Kasvukiirus: väga aeglane.

Eluiga: kuni 3500 aastat.

Juurestik: maapinnalähedane, juurtel esineb mükoriisa, mistõttu on istutamise suhtes kapriisne eriti kui üritada loodusest, kus on juba tekkinud omaette mikrokliima, aeda tuua (mitte puukoolist).

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike.

Substraat: vähenõudlik, st toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.

Põuakindlus: väga hea.

Tuulisus: tundlik külmade tuulte suhtes.

Talvekindlus: väga he.

Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, kiviktaimla, täidab hästi puudevahelisi tühimikke.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Paljundamine: põhiliselt seemnest.

Võimalikud kahjurid/haigused

Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.

Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad, külmakahjustus väga külmadel talvedel (üksikud puud kuivavad).

Juniperus drupacea

Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised puud või põõsad.

Päritolumaa: Jaapan.

Ajalugu: taim kuulub küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda, kadakate (Juniperus) perekonda ning omakorda Caryocedrus alamperekonda. 

Kasv

Kõrgus: 25-30 (50) m.
Diameeter: kuni 2.

Kuju: võra on koonusjas kuni munajas-kuhikjas, latv sageli looklev.

Kasvukiirus: aeglane.

Juurestik: maapinnalähedane mükoriisaga.

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike.

Muld: toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.

Põuakindlus: väga hea.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Varjutamine ja katmine: püstijad, püramiidjad ja silinderjad kadakaliigid ja -sordid vajavad talveks üles sidumist.

Võimalikud häired

Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.

Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.

Kadakas (Juniperus)

Igihaljad kahekojalised, harvem ühekojalised puud.

Päritolumaa: põhjapoolkera, eelkõige mägedes ja ranniku.

Ajalugu: küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda kuuluv kadakate (Juniperus) perekond on ca 70 liikmeline. Eestis esineb looduslikult vaid üks liik, harilik kadakas (J. communis), mida kasvab rohkelt Loode-Eestis ja saartel. Lisaks on meie tingimustes vastupidavad:

• sabiina kadakas (J. sabina) – 0,6 m, mürgine, Kesk-Euroopast Kaukaasiani. 1548

• hiina kadakas (J. chinensis) – Himaalaja, Hiina, Jaapan. Enne 1767

• roomav kadakas (J. horizontalis) – ca 5 cm, Põhja-Ameerika rannikumäed. 1830

• kirju kadakas (J. squamata) – veidi külmaõrn, Ida- ja Kesk-Aasia mägismaa

• virgiina kadakas (J. virginata) – kuni 3 m, Põhja-Ameerika. 1664

• keskmine e. pifitzeri kadakas (J. × media)

Kasv

Kõrgus: kuni 3 m kõrgused põõsad, vahel ka kuni 10 (15) m kõrgused puud.

Kuju: roomavatest kõrgete vormideni.

Okkad värvus: rohelised, hallid, sinakad.

Kasvukiirus: aeglane.

Eluiga: kuni 500 aastat, osad liigid ka kauem, kuni 3500 aastat.

Juurestik: maapinnalähedane mükoriisaga.

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike.

Substraat: toitainetevaene, happelise kuni leeliselise reaktsiooniga kuivad liivmullad.

Põuakindlus: väga hea.

Tuulisus: tundlik külmade tuulte suhtes.

Talvekindlus: väga hea või he.

Sobiv kasvukoht: maa- ja linnahaljastus, kalmistule, kiviktaimla.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: roomavaid vorme võib tagasi lõigata, kõrgeid mitte.

Varjutamine ja katmine: püstijad, püramiidjad ja silinderjad kadakaliigid ja -sordid vajavad talveks üles sidumist.

Võimalikud häired

Haigused: rooste, vaiguvoolus, külmaseen, pruunmädanik, juurepess, nahkis, füsoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: kadaka-lehetäi, võrgendikoi, Oligonychus ununguis, kilptäid, vaablaste ebaröövikud, pahktäilised, liblikarööviku.

Muu: hirvlased, oravad, jänesed, hiired, tuulepesad.

Taksonoomia

Sugukond: küpressilised (Cupressaceae) 
   Perekond: kadakad (Juniperus)
         Liik: harilik kadakas (Juniperus communis) 
         Liik: hiina kadakas (Juniperus chinensis) 
         Liik: Juniperus drupacea
         Liik: sabiina kadakas (Juniperus sabina)
            Vorm: 'Cupressifolia'
            Vorm: 'Mas' 
            Vorm: 'Argentea Marginata'
         Liik: virgiinia kadakas (Juniperus virginiana)
         Liik: roomav kadakas (J. horizontalis)'
         Liik: kirju kadakas (J. squamata)
         Liik:  keskmine e. pifitzeri kadakas (J. × media)

Lehis (Larix)

Suvehaljad ühekojalised puud.

Teise nimega:  Saksamaa kuusk ja lehtmänd.

Päritolumaa: põhjaparasvööde, eriti Kanadas, Venemaal.

Ajalugu: männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv lehiste perekond on u 20-liikmeline, lisaks hübriidid. Lehised jõudsid Eestisse 18. saj alguses, neid leidub vanades parkides ja mõisametsades. Kõige vägevamad lehistupuistud on Vigalas,  Loodi-Püstimäel ja Vastseliinas. Tihemini võib kohata järgmisi:

• euroopa lehis (L. decidua) – 30 m, Kesk-Euroopa mäed

• siberi lehis (L. sibirica var. rossica) – 18 m, Lääne-Siber

• jaapani lehis (L. kaempferi) – kuni 25 m kõrge. 1861, Kesk-Jaapani mäed 

• kuriili lehis (L. kurilensis) – kuni 25 m kõrge, Kuriilid, Kamtšatka, Sahhalin 

• värdlehis (L. decidua  × L. kaempferi) – kõige kiirema kasvuga lehis. 1895

Kasv

Kõrgus: 15–50 m olenevalt liigist.

Kuju: suured laia kuhikja võra ja pikkade horisontaalsete okstega puud. Okkad on 20…45…75 kaupa kimpudes.

Kasvukiirus: enamik liike on kiirekasvulised.

Eluiga: väga pikk.

Kasvukohanõudlus

Valgus: väga valgusnõudlikud.

Substraat: toiteaineterikas, hea drenaaži ja õhustatavusega, neutraalse reaktsiooniga saviliiv ja liivsavimullad.

Õhuniiskus: kuiv kuni parasniiske.

Põuakindlus: ei pikaajalist põuda.

Tuulisus: kannatab aeg-ajalt kestvaid tuuli.

Talvekindlus: väga hea (käsitletud liigid).

Sobiv kasvukoht: üksikult, grupis parkmetsa, elamukvartalitesse, hekiks.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetisega.

Pügamine: taluvad hästi.

Varjutamine: ei.

Katmine: ei.

Istutamine:  lehis puhkeb vara (apr III / mai algus), seega tuleks istutamisaega selle järgi arvestada.

Võimalikud häired

Haigused: juurepess, külmaseen, verev nahkis, pruunmädanik, fütoftoroosne juuremädanik, kase-, papli- ja pajurooste, pudetõved, vähk, lehisesurm, tamme südamemädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehevaablased, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus külmakahjustus.

Mänd (Pinus)

Igihaljad ühekojalised puud,  on ka põõsaid.

Päritolumaa: suurem osa põhjapoolkerast. Venemaa Kaug-Ida, Jaapan, Filipiinid, Himaalaja, Kagu-Aasias, Põhja-Ameerikas Arktikast Haitini.

Ajalugu: männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv mändide (Pinus) perekond on u 100 liigiline. Eestisse on introdutseeritud üle 15 liigi, tihemini võib kohata järgmisi liike:

• harilik mänd (P. sylvestris) – kodumaine liik, kuni 30 m kõrge

• valge mänd (P. strobus) – kiirekasvuline, nakatub tihti 15. a vanuselt koorepõletikku

• rumeelia (P. peuce) ja must (P. nigra) – harvaesinev, aga dekoratiivne, kuni 20 m

• mägimänd (P. mugo) – põõsas, 2-okkaline, kuni 6 m kõrge

• kääbus-seedermänd (P. pumila) – põõsas, 5-okkaline, kuni 3 m kõrge

• alpi seedermänd (P. cembra) – kuni 25 m kõrge

• korea seedermänd (P. koraiensis) – kuni 20 m kõrge

Kasvukohanõudlus

Valgus: väga valgusnõudlik, alpi ja korea seedermänd taluvad veidi rohkem varju.

Substraat: toiteainetevaene, seedermännid vajavad mõnevõrra viljakamat; liivad kuni saviliivad; pH neutraalse lähedal

Õhuniiskus: suudavad kasvada üsna kuival pinnasel, harilik  mänd aga ka märjal.

Põuakindlus: väga hea.

Tuulisus: sügavale ulatuva juurestiku tõttu on tegu väga tormikindla puuga.

Talvekindlus: väga hea (käsitletud liigid).
Sobiv kasvukoht: enamikud taluvad linnatingimusi, sobivad parki ja parkmetsa, koduaed.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: taluvad päris hästi.

Varjutamine: ei.

Katmine: ei.

Võimalikud häired

Haigused: juurepess, külmaseen, verev nahkis, pruunmädanik, fütoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.

Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L.)

Looduskaitse all olev heitlehine kahekojaline puu.

Teise nimega: hõbeaprikoos (Hiinas).

Päritolumaa: Hiina, Jaapan. Kagu-Hiinas kasvab vanu hõlmikpuid tihti templite juures. Looduses väga haruldane.

Ajalugu: hõlmikpuu kuulub hõlmikpuu (Ginkgo L.) perekonda, hõlmikulisete (Ginkgoaceae Engl.) sugukonda. Tegu on vanima puuliigiga maailmas, teda peetakse elavaks fossiiliks – ta on üks vähestest taimedest, kes on näinud dinosaurusi. Hõlmikpuu elas juba Permi ajastul 279 miljonit aastat tagasi. Laialdaselt levisid antud sugukonna liigid Mesosoikumis ja surid peaaegu välja Kriidiajastu lõpuks. Tänapäeval on alles aga vaid üks reliktne liik. Väga visa puu – neli isendit on üle elanud näiteks ka Hiroshima tuumapommi plahvatuse. Ta on budistide ja konfutsionistide püha puu. Teda kummardatakse Jaapanis, Hiinas ja Koeras. Jaapanis on hõlmikpuu leht Urasenke teetseremoonia koolkonna sümboliks. Hiina on valinud hõlmikpuu oma rahvuspuuks. Eurooplased avastasid hõlmikpuu alles 1690. aastal, meie mandrile jõudis ta Hiinast aga alles 1727. aastal, Ameerikasse veel hiljem, aastal 1784. Eesti suurim hõlmikpuu kasvab Tallinna kesklinnas, kõrguseks 13 m, diameetriks 1,64 m, vanus 90a, asub Tallinnas Süda tn ja Pärnu mnt nurgal.

Kasv

Kõrgus: 5-6 m (10);  kodumaal 40-45 (50) m. 
Kuju: võra kooniline, emaspuul laiem ja ümmargusem kui isaspuul (Laansoo jt 2009) võra laimunajas ja korrapäratu, puu vananedes laiendeb tunduvalt. Tüvi tavaliselt sirge ja okslik. Isaseksemplarid sirgema tüve ja koonusja võraga, emasisenditel  hargnenum ning laiümar võra. Rohkesti hargnevad oksad kinnituvad tüvele terav- või peaaegu täisnurga all. Koor on hallikaspruun, vanemal puul korkjalt rõmeline. Võrsed hallid ja läikivad. Pungad ümarkoonilised teravatipulised, värvuselt rohelised  või punased. Lehed (kuni 10 cm) lehvikukujulised, suvel pealt sinakas- ja alt helerohelised, hilissügisel muutuvad kuldkollasteks. Isasõied on rohekaskollased. Ploomikujulise vilja väliskiht lihakas sügisel kollane ning lõhnab ebameeldivalt. Seemet kasutatakse Hiinas toiduks

Värvus: sügisel värvuvad lehed kuldkollaskes.

Eluiga: enam kui 1000 a, Hiinas 4000 a.

Viljakandeiga: 20-30 aastaselt.

Õitsemisperiood: kevadel.

Kasvukohanõudlus

Valgus: kasvab nii varjus kui päikesepaistelises kohas.

Substraat: vähenõudlik, lubjalemebene.

Õhuniiskus: parasniiske.

Talvekindlus: noorena külmaõrn.

Sobiv kasvukoht: teda kasvatatakse sageli linnades kuna talub hästi saastunud õhku ja tänavate soolatamist, ta sobib ka aedadesse ja parkidesse. Hõlmikpuud kultiveeritakse laialdaselt mõõduka kliimaga aladel haljastuses eriti alleepuuna. Emaspuude ebameeldivalt lõhnavate viljade tõttu eelistatakse haljastuses isaspuud. Idamaades kasvatatakse hõlmikpuud sageli ka bonsaina.

Hooldus

Katmine: kuni 5-aastaseid istikuid kuna hõlmikpuu ei talu meie talve keskpäevapäikest ega tuult.

Võimalikud häired

Kahjureid ja haigusi on tal vähe.
Haigused: peamiselt külmaseen, aga võivad kahjustada ka juurepess, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.

Tänapäevane kasutus 

Hõlmikpuu lehtede ekstrakti on idamaade meditsiinis sajandeid kasutatud kui mälu, õppimisvõimet ja enesetunnet tõstvat ning virgutavat vahendit. Tänapäeval kuuluvad need preparaadid populaarsemate loodutoodete hulka. Need aitavad lisaks ka vaimse väsimuse, peapöörituse ja peavalu korral. On täheldatud ka nende head toimet juuste kasvule.

Traditsioonilise Hiina toiduna pakutakse hõlmikpuu vilju pulmade ja Hiina uusaasta puhul. Tema seemneid röstitakse ja lisatakse pääsupesaupile, mis on Hiina rahvustoit. Ka Jaapanis lisatakse hõlmikpuu seemneid mitmetele eri roogadele.

Kultivarid

'Aurea' - kollase lehestikuga.
'Autumn Gold' - kollase lehestikuga, sügisel erekollane, koonilise võra, 1955.
'Fastigata' - sirge ja sammasjas, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Mayfield' - sirge, kitsa sammasja võraga, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid, 1948.
'Pendula' - laiade rippuvate okstega, väga haruldane.
'Sentry' - sirge ja kitsavõraline, leidub rohkesti USA-s, kus neid hinnatakse kui põuda hästi taluvaid tänavapuid.
'Variegata' - kollakaskirjude lehtedega, väga haruldane.

Nulg (Abies)

Igihaljad puud.

Päritolumaa: Põhja-Ameerika, Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Aasia põhja-, ida- ja keskosas

Ajalugu: nulu perekond kuulub männiliste (Pinaceae) sugukonda, okaspuude hõimkonda (Coniferae). Nulgusid on kuni 50 liiki, Eestis neid looduslikult ei kasva, introdutseeritud liike on 15 – 20 liiki, neid on sisse toodud nii Kaug-Idast, Põhja-Ameeriakst kui ka Siberist. Eesti vanades mõisaparkides on enim kasutatud järgmisi nululiike:

• siberi nulg (A. sibirica)
• palsamnulg (A. balsamea)
• fraseri nulg (A. fraseri)

Hiljem introdutseeritud liikidest on osutunud vastupidavaks veel:

• mandžuuria nulg (A. holophylla)
• hall nulg (A. concolor)

Neil on ka mõningaid sorte ja vorme, kuid mitte väga rohkelt.

Kasv

Kuju: sirgetüvelised, korrapärase koonusja, harvem kuhikja, aga maani ulatuva võraga kõrged puud. Alumised oksad võivad ka juurduda.

Kõrgus: 20-60 (65)m olenevalt liigist.

Kasvukohanõudlus

Valgus: varjutaluvad, kõige varjutaluvam on siberi nulg.

Substraat: neutraalse reaktsiooniga keskmise viljakusega liivsavimuld.

Õhuniiskus: parasniiske, ei talu kõrget seisvat põhjavett.

Põuakindlus: ei talu põuda.

Tuulisus: üsna tormikindel.

Talvekindlus: osadel liikidel väga hea, aga Kaug-Ida liigid ei ole nii talvekindlad. Korea nulu (A. koreana) ja korginuluga (A. arizonica) tuleb olla ettevaatlik – mitte rajada neist väga suuri gruppe.

Sobiv kasvukoht: üksikult, gruppide, ridade või alleedena parki või metsaparki. Eriti hästi sobivad nulud mõisaparkidesse, kust nende levik ongi alguse saanud. Paljudes vanades parkides esineb nulualleesid ning -gruppe. Linnatingimuste suhtes on nad tundlikud, v.a hall nulg, ning on tundlikud mehhaanilistele vigastustele.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: taluvad hästi.

Varjutamine: roheliseokkalisi noorest peast.

Katmine: noorest peast olenevalt liigist.

Istutamine: endisele põllumaale ei maksa okaspuid istutada, puudel on seal suur oht nakatuda juurepessu.

Võimalikud häired

Haigused: pudetõved, võrasurm, külmaseen, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, villtäi, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.

Kuusk (Picea)

Igihaljad puud.

Päritolumaa: põhjapoolkeral, valdavalt mäestikes.

Ajalugu: kuuse (Picea) perekond kuulub männiliste (Pinaceae) sugukonda, okaspuude hõimkonda (Coniferae). Kuuskede perekonda kuulub kokku ca 45 liiki. Eesti flooras kasvab looduslikult vaid harilik kuusk (Picea abies), aastate jooksul on siia ligi 15 kuuseliiki introdutseeritud. Tuntumad neist on järgmised:

• kanada ehk valge kuusk (P. glauca)

• must kuusk (P. mariana)

• torkav kuusk (P. pungens), mis on tuntud hõbekuusena

• serbia kuusk (P. omorika)

Kasv

Kuju: korrapärase koonusja võraga, harvem kuhikjas. Vormidel ka sammasjas, rippoksaline, madalkompaktne või laiuv. Vabalt kasvades ulatub võra sageli maapinnani

Kõrgus: suured puud, 20–40 (70) m.

Kasvukohanõudlus

Valgus: enamik liikidest on suhteliselt varjutaluvad.

Substraat: viljakad liivsavi- ja savimullad, taluvad nii nõrgalt happelisi kui ka aluselisi muldi.

Õhuniiskus: parasniiske, taluvad ka kõrget põhjavett ja liigniiskust.

Põuakindlus: mõned õhukese okkaepidermiga sordid on tundlikud talvise põua suhtes, tuntuim „kõrbeja“ on kanada kuusk 'Conica'.

Tuulisus: pinnapealse juurestiku tõttu võib tugev tuul vanemad puud ümber lükata.

Talvekindlus: enamik kuusevorme on.

Sobiv kasvukoht: hea taust soolotaimedele, nad sobivad hästi heki- ja piirdetaimeks. Ilusa kõrgema heki saab just harilikust kuusest. Eri liikide puhul tuleb jälgida, kas nad taluvad linnaõhku või sobivad nad ainult maale. Tööstustingimustes suudab vastu pidada torkav  kuusk ja serbia kuusk ning nende sordid. Ülejäänud on aga tundlikud. Kõige paremini sobivad nad pargi- või parkmetsapuudeks kas grupiti või üksikult.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist kasta rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: talub hästi.

Varjutamine: nooremaid taimi varakevadel (märtsis).

Katmine: ei, kui siis kerasorte, millele võib lume raskuse all kehvasti.

Istutamine: endisele põllumaale ei maksa okaspuid istutada, puudel on seal suur oht nakatuda juurepessu.

Võimalikud häired

Haigused: juurepess, seenhaigustele on vastuvõtlikud eriti kääbuskasvulised vormid, mille võra on tihe ning seetõttu halva ventilatsiooniga. Lisaks rooste, pudetõved, külmaseen, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik, Elatobium abietinum, Oligonychus unuguis, juurepruunik, hariliku kuuse ladva surm.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.

Harilik elupuu 'Danica' (Thuja occidentalis 'Danica')

Kääbusjas keravorm

Päritolumaa: harilik elupuu kuulub elupuude (Thuja) perekonda, küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda. pealiik on pärit Põhja-Ameerika idaosast, Suure Järvistu ümbrusest.

Ajalugu: sort esitleti Taanis 1948. a.

NB! Taim on mürgine.

Kasv

Kõrgus: 0,2–0,6 (1,0) m.

Laius: 0,5–0,8 (1,0) m.

Kasvukiirus: aeglane.

Soomused: särav-tumerohelised, talvel pruunikad. Püsivad puul 3–4 aastat ja varisevad koos võrsetega.

Eluiga: kuni 400 a.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: talub hästi.

Varjutamine: nooremaid taimi varakevadel (märtsis).

Katmine: ei.

Istutamine: parim aeg istutamiseks on kevadel, tavaliselt mai II nädalal, aga mullapalliga istikuid saab istutada terve.

Kasvukohanõudlus

Valgus: täispäike kuni poolvari.

Substraat: kergelt happeline kuni aluseline, kerge (liivakas) kuni raske (savine).

Õhuniiskus: parasniiske kuni märg.

Põuakindlus: ei talu pikaajalist põuda.
Tuulisus: talub aeg-ajalt kestvaid tugevamaid tuuli.

Talvekindlus: külmakindel.

Sobiv kasvukoht: nii üksikult, rühmana kui ka madala hekina parki, metsaeda, kiviktaimlasse. Talub ka linnatingimusi ja soola.

Võimalikud häired

Haigused: elupuu-pudetõbi, külmaseen, pruunmädanik, juurepress, verev nahkis, fütoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.