Pages

kolmapäev, 3. juuni 2015

Kalmistule sobivad suvelilled

Kevadel istutamiseks

Võõrasema – tahab niiskemat mulda ja päiksepaistelist kasvukohta, poolvarjus on ka ilus, aga täisvarjus venivad välja, lehtedele tekib jahukaste või ebajahukaste. Õitsevad aprillist augustini, aga jaanipäeva paiku tuleb välja vahetada ikkagi. Põua ajal tahab kindlasti kastmist. Kui maani maha lõigata, siis taastub. Ei karda öökülma.

Sarvkannike – madalam ja kompaktsem kui võõrasema, väga kuiv ja toitainetevaene muld ei sobi talle üldse. Anumates väetada regulaarselt. Talub tuult, vihma ja miinuskraade hästi. 

Aed-pärdiklill – ei karda öökülma, võib õitseda suve teise pooleni heades tingimustes. Armastab rammusat, kobedat, vett läbilaskvat mulda. Anumas ei tohi muld läbi kuivada. Koledad taimed võib tagasi lõigata, kasta ja väetada, 2-3 nädala pärast hakkavad uuesti õitsema. 

Mets-lõosilm – kasutatakse haljastustaimena vähe, aga miks mitte. Õitseb maist juunini, seega vähem kui eelnimetatud. Liiga märga mulda ei talu, elab üle ka külmakraadid.

Varretu priimula – reaalses elus on püsik, õitseb varakult, ei karda külma. Kõikmõeldavates toonides. Lõpetab õitsemise juuni keskpaigas, aga sügiseti õitsevad nad tihti uuesti. Eelistab poolvarju ja varju, savisemat ja turbasemat mulda. 

Alatiõitsev begoonia – vähenõudlik, ta talub kõike. Kompaktsed sordid ei veni varjus nii välja nagu vanad sordid. Õitseb juunist esimeste külmadeni. Õue võib istutada peale öökülmade möödumist. Tuleb jälgida, et kui muld on läbi kuivanud, ei saaks lehestik päikesepõletusi. Eelistab rammusat mulda.  Vihmasel suvel pole täidisõielised sordid ilusad. 

Roosbegoonia – õied väiksemad kui mugulbegoonial ja põsivad ilusamad. Kuivas mullas viskab õied ruttu maha. Õue saab istutada peal öökülmaohtu, eelistab kobedamat mulda, ei kannata liigniiskust. Vihmastel suvedel võib ebajahukastme all kannatada. Puhastab end ise. Kasuta nõrka väetislahust.

Mugulbegoonia – rammus kobe muld, vett läbilaskev. Täisvarjus venib inetult välja, õitseb vähe. Vihmasel suvel kipuvad mädanema, ebajahukaste lehtedel. Regulaarset väetada eriti kui kasvatada anumates. Ühekordsed õied on isasõied, need tuleb ära näppida, et teised saaks arendeda.

Madal peiulill – miinus on tigude ja nälkjate kohalemeelitamine. Juunist öökülmadeni õitsevad, pärast öökülma möödumist istutada, päikselist soojemat kasvukohta, mullastiku suhtes vähenõudlik, elab lühiajalise läbikuivamise üle. Regulaarselt näppida, aeg-ajalt väetada.

Mehhiko päsmaslill lilla õitseb paremini, tugevam. Istutada pärast öökülmade möödumist. Õitseb juunist kuni öökülmadeni. Päike kuni poolvari, anumates väetada regulaarselt ja jälgida, et muld läbi ei kuivaks, muidu lähevad pruunilaiguliseks. Võib kuni 5 cm-ni tagasi lõigata, võib veel õitsema minna.

Sultan-lemmalts – õitseb ka täisvarjus terve suvi. Parasniiske ja toitainerikas muld. Istutada pärast öökülmade möödumist, anumates jälgida, et läbi ei kuivaks. 

Sinilobeelia – pigema anumataim kui peenrataim. Mais-juunis istutada. Ei soovi kuiva mulda. Täisvarjus venib välja, ei õitse nii palju. Palava ilmaga kuivas kasvukohas kipub samuti ära õitsema. Talub tuuli, ei ole mõistlik teda lämmastikväetisega väetada. 

Viirpelargoon – suht põuakindel, toitaineterikast ja kobedat eelistab, elab ka lühiaalisi kuivaperioodi üle. Suureõielisi tuleb näppida, muidu kimbutavad haigused. Väetada kindlasti, ei talu lämmastikuküllust. Kaalum-fosforväetist kõigi suvelillede puhul kastudada. Taluvad vihma ja tuult hästi, aga väga vihmase suve korral kipuvad õisikud mädanema, need tuleb aegsasti ära näppida.

Aed-raudürt – kuumematel kohtadel, talub ka põuda. Viimastel aastatel rohkem levinud, õitseb juulis öökülmadeni, väga erinevat värvi õitega. Istutatakse peale öökülmasi. Rammusamat mulda, mis laseb vett läbi. Ei talu liigniiskust. Anumas kasvavaid taimi tuleks pidevalt väetada ja tahab, et õitsenud õied ära lõigataks. 

Sügisel istutamiseks

Vilt-ristirohi – kaheaastane, kasutab rohkem I aasta taime. II aastal tekivad kollased õied, aga siis on ta  hõredam. Vähenõudlik, talub kehva pinnast, päikest kuni poolvarju. Sügisel võib ka varjus olla – lehed langevad maha, valgust tekib juurde. Maist-juunist istutatakse. Väljaveninuv taimi võib alati tagasi lõigata.

Padipõõsas – meil hea külmataluvusega. Kasvatatakse reeglina dekoratiivse varre pärast. Aegajalt võib õitseda, õied on väikesed ja rohekas-kollased, aga ega nad dekoratiivsust ei suurenda. Eelistab vett läbilaskvat mulda, talub pügamist. Mullaviljakuse suhtes pole pretensioonikas.

Aedkrüsanteem – kõrgus varieerub tugevasti, eelistada madalamaid ja väiksemaõielisi sorte, mida on võimalik katte all ka üle talve elus hoida. Eelistavad päiksepaistelist kasvukohta, talub ka poolvarju. Lihtõielised sordid taluvad paremini vihma kui täidisiõielised. Taimi tuleb reelgina näppida, ei taha mulla läbikuivamist, kannatab väikseid öökülmi. 

Sale eerika – ei talu läbikuivamist, on dekoratiivne alguses, kui kasutada ühekordse taimena, siis pole see happeline muld ka oluline, taluvad tuult ja vihma. Õied võivad peal talvel püsida, aga ei pruugi.

Kanarbik – elab talve paremini üle kui eerika. Kasvab ka toitainetevaesematel muldadel, aga pikemaajalise istutusena tahab turbapeenart. 

Lamav talihali – püsik, turbaia pinnakattetaim, levib nii maassiseste võsundite kui ka seemnetega. Juunis-augustis õitseb. Eelmise aasta viljad ja sama aasta õied on samal taimel. Lillaka sügisvärviga. On võimalik toa ja õue vahel kõnnitada, harjutada, sept tuua järjest soojemasse ruumi. 

Lumeroos – põhimõtteliseks sobiks kasvutingimuste poolest.


Loeng koolituselt "Hauaplatsi kujundamine ja haljastamine" 
Toimumisaeg: 07.11.2012 
Toimumiskoht: Luua metsakool
Luges: Airi Loid