Kevadel istutamiseks
Võõrasema – tahab niiskemat mulda ja päiksepaistelist
kasvukohta, poolvarjus on ka ilus, aga täisvarjus venivad välja, lehtedele tekib
jahukaste või ebajahukaste. Õitsevad aprillist augustini, aga jaanipäeva paiku tuleb välja
vahetada ikkagi. Põua ajal tahab kindlasti kastmist. Kui maani maha lõigata,
siis taastub. Ei karda öökülma.
Sarvkannike – madalam ja kompaktsem kui
võõrasema, väga kuiv ja toitainetevaene muld ei sobi talle üldse. Anumates väetada
regulaarselt. Talub tuult, vihma ja miinuskraade hästi.
Aed-pärdiklill – ei karda öökülma, võib
õitseda suve teise pooleni heades tingimustes. Armastab rammusat, kobedat, vett
läbilaskvat mulda. Anumas ei tohi muld läbi kuivada. Koledad taimed võib tagasi
lõigata, kasta ja väetada, 2-3 nädala pärast hakkavad uuesti õitsema.
Mets-lõosilm – kasutatakse haljastustaimena vähe, aga
miks mitte. Õitseb maist juunini, seega vähem kui eelnimetatud. Liiga märga mulda
ei talu, elab üle ka külmakraadid.
Varretu priimula – reaalses elus on püsik,
õitseb varakult, ei karda külma. Kõikmõeldavates toonides. Lõpetab õitsemise
juuni keskpaigas, aga sügiseti õitsevad nad tihti uuesti. Eelistab poolvarju ja
varju, savisemat ja turbasemat mulda.
Alatiõitsev begoonia – vähenõudlik, ta talub
kõike. Kompaktsed sordid ei veni varjus nii välja nagu vanad sordid. Õitseb
juunist esimeste külmadeni. Õue võib istutada peale öökülmade möödumist. Tuleb
jälgida, et kui muld on läbi kuivanud, ei saaks lehestik päikesepõletusi.
Eelistab rammusat mulda. Vihmasel suvel
pole täidisõielised sordid ilusad.
Roosbegoonia – õied väiksemad kui
mugulbegoonial ja põsivad ilusamad. Kuivas mullas viskab õied ruttu maha. Õue
saab istutada peal öökülmaohtu, eelistab kobedamat mulda, ei kannata
liigniiskust. Vihmastel suvedel võib ebajahukastme all kannatada. Puhastab end
ise. Kasuta nõrka väetislahust.
Mugulbegoonia – rammus kobe muld, vett
läbilaskev. Täisvarjus venib inetult välja, õitseb vähe. Vihmasel suvel kipuvad
mädanema, ebajahukaste lehtedel. Regulaarset väetada eriti kui kasvatada
anumates. Ühekordsed õied on isasõied, need tuleb ära näppida, et teised saaks
arendeda.
Madal peiulill – miinus on tigude ja nälkjate
kohalemeelitamine. Juunist öökülmadeni õitsevad, pärast öökülma möödumist istutada,
päikselist soojemat kasvukohta, mullastiku suhtes vähenõudlik, elab lühiajalise
läbikuivamise üle. Regulaarselt näppida, aeg-ajalt väetada.
Mehhiko päsmaslill – lilla õitseb paremini, tugevam. Istutada pärast öökülmade möödumist. Õitseb juunist kuni öökülmadeni. Päike kuni poolvari, anumates väetada
regulaarselt ja jälgida, et muld läbi ei kuivaks, muidu lähevad pruunilaiguliseks.
Võib kuni 5 cm-ni tagasi lõigata, võib veel õitsema minna.
Sultan-lemmalts – õitseb ka täisvarjus terve
suvi. Parasniiske ja toitainerikas muld. Istutada pärast öökülmade möödumist, anumates jälgida, et läbi
ei kuivaks.
Sinilobeelia – pigema anumataim kui peenrataim.
Mais-juunis istutada. Ei soovi kuiva mulda. Täisvarjus venib välja, ei õitse
nii palju. Palava ilmaga kuivas kasvukohas kipub samuti ära õitsema. Talub tuuli, ei ole mõistlik teda lämmastikväetisega väetada.
Viirpelargoon – suht põuakindel,
toitaineterikast ja kobedat eelistab, elab ka lühiaalisi kuivaperioodi üle.
Suureõielisi tuleb näppida, muidu kimbutavad haigused. Väetada kindlasti, ei
talu lämmastikuküllust. Kaalum-fosforväetist kõigi suvelillede puhul kastudada.
Taluvad vihma ja tuult hästi, aga väga vihmase suve korral kipuvad õisikud
mädanema, need tuleb aegsasti ära näppida.
Aed-raudürt – kuumematel kohtadel, talub ka
põuda. Viimastel aastatel rohkem levinud, õitseb juulis öökülmadeni, väga erinevat värvi
õitega. Istutatakse peale öökülmasi. Rammusamat mulda, mis laseb vett läbi. Ei talu
liigniiskust. Anumas kasvavaid taimi tuleks pidevalt väetada ja tahab, et õitsenud
õied ära lõigataks.
Sügisel istutamiseks
Vilt-ristirohi – kaheaastane, kasutab rohkem I
aasta taime. II aastal tekivad kollased õied, aga siis on ta hõredam. Vähenõudlik, talub kehva pinnast,
päikest kuni poolvarju. Sügisel võib ka varjus olla – lehed langevad maha, valgust
tekib juurde. Maist-juunist istutatakse. Väljaveninuv taimi võib alati tagasi
lõigata.
Padipõõsas – meil hea külmataluvusega.
Kasvatatakse reeglina dekoratiivse varre pärast. Aegajalt võib õitseda, õied on
väikesed ja rohekas-kollased, aga ega nad dekoratiivsust ei suurenda.
Eelistab vett läbilaskvat mulda, talub pügamist. Mullaviljakuse suhtes pole
pretensioonikas.
Aedkrüsanteem – kõrgus varieerub tugevasti,
eelistada madalamaid ja väiksemaõielisi sorte, mida on võimalik katte all ka üle talve
elus hoida. Eelistavad päiksepaistelist kasvukohta, talub ka poolvarju. Lihtõielised
sordid taluvad paremini vihma kui täidisiõielised. Taimi tuleb reelgina
näppida, ei taha mulla läbikuivamist, kannatab väikseid öökülmi.
Sale eerika – ei talu läbikuivamist, on dekoratiivne
alguses, kui kasutada ühekordse taimena, siis pole see happeline muld ka
oluline, taluvad tuult ja vihma. Õied võivad peal talvel püsida, aga ei pruugi.
Kanarbik – elab talve paremini üle kui eerika. Kasvab ka
toitainetevaesematel muldadel, aga pikemaajalise istutusena tahab turbapeenart.
Lamav talihali – püsik, turbaia
pinnakattetaim, levib nii maassiseste võsundite kui ka seemnetega. Juunis-augustis
õitseb. Eelmise aasta viljad ja sama aasta õied on samal taimel. Lillaka sügisvärviga. On võimalik toa ja õue vahel kõnnitada, harjutada, sept tuua
järjest soojemasse ruumi.
Lumeroos – põhimõtteliseks sobiks kasvutingimuste poolest.
Loeng koolituselt "Hauaplatsi kujundamine ja haljastamine"
Toimumisaeg: 07.11.2012
Toimumiskoht: Luua metsakool
Luges: Airi Loid
