Kalmistule sobivad püsililled

Hauaplatsile tasuks istutada püsililli, et teha enda elu kergemaks. Korraliku matina pärsivad nad hästi umbrohtude arengut ja on dekoratiivsed 12 kuud aastas, eriti kui kasutada igihaljaid. 

Sellesse ei tohi suhtuda kui oma koduaia rajamisse. Sinna ei sobi lillede värvimäng ja liigirohkus, ei tohi unustada meeleolu. Tingimused on neis äärmiselt kehvad, seal on valdavalt varjuline ala ning suurte puude tõttu on ka muld kuiv. Varjus kasvavaid lilli palju pole. Uutel kalmiuldstutel pole kõrghaljastust veel, plats on päikesele avatud, jälle on kuiv. Taimi tuleks valida alpiaia valikust, nad vähe hooltnõudvad. 
 

Kalju-kortsleht – miniatuurne korstleht, lehestiku kõrgus jääb 5-10 cm peale, rohekaskollased õied on 15 cm. Eelistavad keskmiselt niisket mulda, saavad hakkama ka poolvarjus. Hoolduseks on vaja eemaldada kuivanud osad. Pealtallamist ei talu – üle terve platsi ei tasu kasutada.

Harilik kassikäpp – mida toitainetevaesem pind, seda ilusam ta jääb, õitseb suve alguses, isas- ja emasõied eri taimedel ja eri värvi reeglina. Suht aeglasekasvuline, talub keskmist tallamist, ei pea väetama.

Karvane kadakkaer – kiirekasvuline, ilus hall lehestik. Juunis-juulis valged mitte väga suured 1-1,5 cm õited. Kasvab kuival ja toitainetevaesel mullal. Viljakas mullas venivad võrsed välja ja värvus muutub, ei tasu väetada. Koos õitega 15-20 cm kõrgune. Talub kerget tallamist. Tasub kärpida, et ei läheks vohama, võib peale õitsemist ka tihedalt tagasi lõigata. Võib istutada poolvarju, hallim ja kompaktsem on päikese käes, istustukaugus 40 cm.

Dalmaatisa kurereha – lõhnvad tumerohelised lehed, sügisel muutuvad pruunikas-violetseks. Roosad õied suve alguses. Taluvad kerget tallamist. Niisketel suvedel võib kahjustada jahukaste ja ebajahukaste. Õitsenud õite ja kuivanud lehtede eemaldamine.

Kobarkivirik – ei ole kastutatud palju, aga sobiks hästi, moodustab ühtlase pinnakatte. Äraõitsenud õied tuleks eemaldada. Päiksepaistelisel kohal on ta ilus, võib olla ka kerge vari – õisi on vähem, aga lehestik ei kaota väärtust. Talub kerget tallamist. 

Valge kukehari 'Coral carpet' – päikeselise ja lahja pinnase taim, madal. Lehestik on praktiliselt pindakattev. Meenutab väikseid korallikesi. Sügisel saavutavad leekivpunase värvi. Uuel aastal on nii vanu kui ka uusi lehti. Õied kasvavad 5 cm kõrgusele, väiksed valged sarikad, tihedalt. Mida vähem toitaineid, seda punasem sügisvärvus. Keskmise kasvukiirusega, kannatab välja kergema pealkäimise. 

Kuuetine kukehari – välimuselt sarnane harilikule kukeharjale, lehestik 3 cm kõrge. Õied varte tippudes. Ei muutu peale õitsemist inetuks. Lehestik säilitab dekoratiivsuse terveks aastaks. Talub tallamist, piisavalt kiirekasvuline.

Ellakombi kukehari – heitlehine erinevalt eelmistest. Uued noorte lehtedega võrsed alustavad mai I poolest, õied kollased sarikalised. Kollaka lehestikuga. Külib ise edasi, seepärast võiks õied ära lõigata enne kui seemned valminud on. Kasvab nii päikselises kui poolvarjus, kevadel võiks väetada. Pealtallamist ei talu. 

Liivatee, hatune, lühivillane – sobivad päikselisele ja kuivale kasvukohale. Moodustavad maapinda katva vaiba, juunis tekivad varre tippudesse väikesed lillad õied. Täielikult tallamisttaluv. Tuleb üles tõsta ja kõdu ära koristada. Aga haiguseid ta ei tekita. Madalatel püsikutel on oluline, et lehemassi sügisel peale ei jääks. Ei taha märga kihti peale. 

Arensi kivirik – õied on ilusad, aga taim ise ei ole pälvinud minu armastust.

Varane liivatee 'Coccineus' – lehestik on peenike ja tumeroheline, kuivem muld, päikseline kasvukoht või kerge vari. Mitteviljakas muld, keskmise tallamiskindluse ja kasvukiirusega, sügisel lehed pruunika värvusega, talveks lähevad maha.

Nõmmliivatee – roomavate vartega 5 cm kõrgune, õitseb keset suve lillade õitega. Sügava juurestikuga, talub hästi põuda. Ei taha tugevat tagasilõikust, ei pruugi siis taastuda. Kärpida varre otsest, piirama suure tõenäosusega siiski peab. Talus meie talve, pole väga külmaõrn. Keskmise kasvukiiruga.

Vaip-aruhein, siil-aruhein – sarnased kasvukujult, tervate lehtedega mügarikud, aga nad ei püsi kompaktsetena kaua. Igihaljad, sügiseti lööb sisse kollast värvust. Kasvab tiheda puhmana, umbrohi naljalt läbi ei tule. Ei ole väga pikaealised, 2-3 aasta järel vajab uuendamist, nooremad taimed äärtes alles jätta, keskmine välja. Tallamist ei talu.

Hall aruhein – viimase kümne aaastaga hästi levinud. Mõistlikum on kasutada sorte, need on natuke ilusama kasvukujuga ja kompaktsemad. Mida lahjem muld ja päikselisem kasvukoht, seda sinisem lehestik. Äraõitsenud õied eemaldada – idanevad muidu edukalt ka naaberplatsidele. Kevadel, aprilli lõpus puhastada kulust, kui jätad selle tegemata, jääb temast alles pruun pall, kust kasvavad välja vaid üksikud hallid lehed.

Läiklubikas – eelistab lubjast mulda, aga saab hakkama ka neutraalses. Võiks istutada rea või väikese grupina. Õied väikesed beežikad nutikesed.

Harilik lubikas – õitseb aprilli lõpust, kõige varasem õitsev kõrreline. Lehed mitte nii jäigad kui läiklubikal, aga ka. Eelistab viljakamat mulda. Istutuskaugus 35 cm, aga tihedama tulemuse saavutamiseks võib ka tihedamalt, 25 cm. 

Harilik metspipar – poolvari kuni vari, pistikust panemisel on parem võimalus tal hakkama saamiseks üle talve, see metsast aeda toomine ei pruugi olla tulemuslik, keskkond muutub ju kardinaalset. Tallamist ei talu, aeglasekasvuline, ei taha kasvada tuhkuivas mullas. Samuti kui on suure puu juurestik kõrval, ei tasu teda seal juures katsetada.

Südajalehine bergeenia madalamad sordid jätavad päris mõnusa ja armsa pinnakatte. Ilusa sügisvärvusega. Äraõitsenud õied võiks ära lõigata. Lauspäikest ei taha. Teod arsmastavad teda, lehelaiksus võib ka kahjustada.

Helmikpööris – võib eelistada ka hübriide, madalamaid, kuni 30-40 cm. Talvitumiseks võiks kuivem olla muld, punased talvituvad paremini. Oranžid jm on tundlikumad talvise niiskuse suhtes, neile vali kuivem kasvukoht. Neid võiks kasutada julgelt kalmudel, mida on võimalik vaid harva hooldamas käia. Väikeseõielistel sortidel tulevad risoomid mulla pinnale, mistõttu taim tõuseb ise kõrgemale, istuta sügavamale või multši pealt. Kevadel puhasta eelmise aasta lehed, talveks jäta alles.

Pisipööris – vähenõudlikumad ja külmakindlamad kui helmikpöörised. Õite poolest meenutavad diarelle, paljunevad võsunditega. Sorte on palju erinevaid. Tänuvääsed nii kalmistul kui koduaias. Pealtallamist ei talu.

Tipmine puksrohi – mais tekivad varre tippudesse vähemärgatavad väikesed valged õied. Sobib ka suurte puude juurte peale kasvama. Tallamist ei talu.

Talbjas kivirik – poolvarjulisele kohale pinnakatjaks sobiv. 2,5-3 cm läbimõõduga lehed, õied valged, pisikesed ja haprad. Aeglasekasvuline, mätas on tihe. Pikaajalist põuda ei talu – lehed muutuvad pruunikaks. Lehed korista talveks pealt ära. Pole väga levinud, aga vääriks rohkem tähelepanu.

Linnakivirik, vanas kirjanduses varjukivirik – õied kasvavad 25-30 cm kõrguseks. Ideaalne pinnakate poolvarju ja varju. Kasvab keskmisel kui niiskel mullal, aga saab ka kuival hakkama. Sordid eri õievärvusega. Keskmise kasvukiirusega, peal käia pole soovitatav. Kevadel koledad lehed tuleb eemaldada.

Siberi valdsteinia – madal, kevadel kollased ülase-moodi õied. Sügisel lehestik lillakas-pruunikas, paljuneb maapealsete võsudega. Paljuneb kiiresti, seega sobib ka suurte alade katmiseks. Ei muutu umbrohuks. Üks taim võib kasvada kuni 1 m kõrguseks. Kasvab ka saare ja kase all. Viljakal mullal areneb kiiremini.

Väike igihali – vana hea klassika uues kuues. Kiirekasvuline, korralik mätas. Iga paari aasta järel lõika madalalt tagasi, siis ajab palju noori võrseid juurekaela alt. Kannatab keskmist pealtallamist.

Punaraag-kortsleht – varjuline, parasniiske. Lehestik sinakas-roheline, lehestik 10 cm kõrge, rohekas-kollased õied 15 cm kõrged. Õied rohekas-kollased, keskmise kasvukiirusega, talub kergemat pealtallamist. 

Hosta – madala- või keskmisekasvulised. Smidti hostat ei taha nälkjad ega teod vahakihi tõttu närida, helelillad kellukad õied. 

Tiarell – parasniisekel metsaalusel. Kuivanud taimeosad tuleb eemaldada. Eestis väga palju pole neid enne peale südaja ja mingi veel. Külmakindlad, dekoratiivsed, tärkavad kevadel varakult, apr/mai algul. Sügisesed lehed lähevad talve alla, ei jää sügisel raagu, tallamist ei talu, keskmise kasvukiirusega.

Sõnajalad – välistaks laanesõnajala, juurtega paljuneb liiga hästi. Nipponi naistesõnajalg on hea, hõbedase lehestikuga, veidi punaka varjundiga, talveks ei ole vaja katta (algul kui tuli, siis soovitati). Rooste võib lehti kahjustada, aga ei ole näinud. Keskmise kasvukiirusega.

Maarjasõnajala madalamakasvulised sordid. Püsib suht kompaktsena. Lehestik talvehaljas, kevadel kuivab, eemaldades vanad ajab aga uued välja. 

Ibeeris  tahab tagasilõikamist, et püsida ilus. Aga oleneb talvest, kui neile see ei sobi, siis on ta kole. Suure massina ei kasutaks. 

Loeng koolituselt "Hauaplatsi kujundamine ja haljastamine" 
Toimumisaeg: 07.11.2012 
Toimumiskoht: Luua metsakool
Luges: Airi Loid