Mänd (Pinus)

Igihaljad ühekojalised puud,  on ka põõsaid.

Päritolumaa: suurem osa põhjapoolkerast. Venemaa Kaug-Ida, Jaapan, Filipiinid, Himaalaja, Kagu-Aasias, Põhja-Ameerikas Arktikast Haitini.

Ajalugu: männiliste (Pinaceae) sugukonda kuuluv mändide (Pinus) perekond on u 100 liigiline. Eestisse on introdutseeritud üle 15 liigi, tihemini võib kohata järgmisi liike:

• harilik mänd (P. sylvestris) – kodumaine liik, kuni 30 m kõrge

• valge mänd (P. strobus) – kiirekasvuline, nakatub tihti 15. a vanuselt koorepõletikku

• rumeelia (P. peuce) ja must (P. nigra) – harvaesinev, aga dekoratiivne, kuni 20 m

• mägimänd (P. mugo) – põõsas, 2-okkaline, kuni 6 m kõrge

• kääbus-seedermänd (P. pumila) – põõsas, 5-okkaline, kuni 3 m kõrge

• alpi seedermänd (P. cembra) – kuni 25 m kõrge

• korea seedermänd (P. koraiensis) – kuni 20 m kõrge

Kasvukohanõudlus

Valgus: väga valgusnõudlik, alpi ja korea seedermänd taluvad veidi rohkem varju.

Substraat: toiteainetevaene, seedermännid vajavad mõnevõrra viljakamat; liivad kuni saviliivad; pH neutraalse lähedal

Õhuniiskus: suudavad kasvada üsna kuival pinnasel, harilik  mänd aga ka märjal.

Põuakindlus: väga hea.

Tuulisus: sügavale ulatuva juurestiku tõttu on tegu väga tormikindla puuga.

Talvekindlus: väga hea (käsitletud liigid).
Sobiv kasvukoht: enamikud taluvad linnatingimusi, sobivad parki ja parkmetsa, koduaed.

Hooldus

Kastmine: peale istutamist rikkalikult.

Väetamine: märtsis mõrusoola, aprillis ning sept/okt okaspuuväetist.

Pügamine: taluvad päris hästi.

Varjutamine: ei.

Katmine: ei.

Võimalikud häired

Haigused: juurepess, külmaseen, verev nahkis, pruunmädanik, fütoftoroosne juuremädanik.

Kahjurid: pahktäilised, lehetäid, liblikaröövikud, vaablaste ebaröövikud.

Muu: hirvlased, oravlased, jänesed, hiired, tuulepesad, vaiguvoolus.